Ükski riik ei saa end murest välja devalveerida

?Dollar on meie valuuta ja teie probleem.? Niimoodi teravmeelitses USA rahandusminister John Connolly, enne kui president Nixon 30 a tagasi Bretton Woodsi süsteemi õhust tühjaks lasi. Connolly otsekohesus peegeldas USA võimet ja soovi dollari väärtust alla tõmmates oma majandusprobleeme eksportida. President George W. Bush näib olevat kärsitu Nixoni vää-ra strateegiat kordama. Bushi administratsioon reageerib USA hiiglaslikule eelarve- ja kaubavahetusdefitsiidile, lastes dollaril kõvasti kukkuda, püüdes samas tähelepanu oma kohustustelt eemale juhtida süüdistusega Hiinale kui USA tööpuuduse ja deflatsiooni põhjusele.

Nagu 1970ndatel, on USA majandusprobleemid siseriiklikud. Need ei ole imporditud ja neid ei saa parandada üksnes dollari kursiga. Maailma toetumine USA-le kui ühele globaalse kasvu allikale toetab USA võimumängu valuutaga, kuid tohutu globaalse tasakaalustamatuse hinnaga. Kahjuks ei ole USA ainus, kes näeb devalvatsiooni kui imerohtu siseriiklike probleemide lahendamiseks. Peljates tõsiste reformide läbiviimist kodus, võitlevad Jaapani võimud, et hoida jeeni väärtust dollari ja võistlevate Aasia valuutade suhtes nii madalal kui võimalik. Samuti lõi EL euro, et pakkuda oma liikmetele suuremat stabiilsust. Kui euro oli all, sundis ELi valitsuste haavatud uhkus seda üles suruma. Nüüd, kus euro on kõrgel, püüavad valitsused seda alla tõugata.

Euro hämmeldav rõhuasetus kaubavahetusele on viimastel aastatel ELis pingeid teravdanud. Liidu rahandusministrid teeksid paremini, kui tõukaksid tagant sisemisi reforme, mida Euroopa vajab, mitte ei järgiks Bushi eeskuju ja sunniks Euroopa keskpanka tugevat valuutat alla suruma.

USA valuutastrateegia on siiski kõige hoolimatum. See on veel üks suur viga majanduspoliitikas, mis on nii isemeelne, et raske on leida kohta, kust vigade loetelu alustada. Parim oleks võib-olla alustada kahe viimase aasta föderaaleelarve seisu kiirest halvenemisest. 2000. a 1,4 ülejäägist on Bushi administratsioon saanud selle aasta 4,6 puudujäägi SKPst. Eelarvepoliitika pingestamisega liiguks USA usalduse suurenemise poole. See aitaks ka ülejäänud maailmal toetuda vähem USA-le kui ainukesele kasvumootorile. Majanduskasv mujal võib aidata USA-l rohkem eksportida.

Muidugi hindavad paljud USAsse eksportivad riigid, eriti Jaapan ja Hiina, oma kaupu dollareis. Kuna need riigid on agarad säilitama oma osa maailma suurimal turul, leevendavad nad sageli dollari languse mõju pigem oma kasumeid kahandades kui hindu tõstes. Nagu J.P. Morgani peaökonomisti John Lipsky hiljutine uurimistöö näitab, on seos valuutakursside ja kaubavahetuse vahel nõrgenemas.

Bushi administratsioon ründab Hiinat hetkel, kus USA sõltuvus valitsuse võlakirjade ostmisest hiinlaste poolt suureneb. Ilma ostmata võib USA seista vastamisi intressimäärade tõusuga, mis võib ähvardada nii USAd kui ka globaalmajandust.

Lisaks sellele hindab väärtpaberiturg juhul, kui Hiina otsustab oma dollarivarud maha müüa, USA riigivõlakirjad alla, tõstes USA pikaajalisi intressimäärasid ja kustutades enamiku või kõik stiimulid.

Õnneks Hiina valitsus teab, et USA nõuanne lasta jüaanil praegu vabalt kõikuda on ohtlik nii Hiina kui ka maailmamajanduse jaoks. Strateegiad, mis on mõeldud ühe riigi majanduse edendamiseks teise kulul, nagu konkureerivad devalveerimised, olid laialt levinud 1930ndate Suure Depressiooni ajal.

Terendavate presidendivalimiste valguses ei vähenda aga ükski USA valitsus kulutusi ega tõsta makse. Nii et ärge arvake, et majanduslikult kirjaoskamatu Bushi administratsioon julgeks seda teha. Lootust annab arusaamine, et mitte ükski riik, isegi mitte võimas USA, ei saa end murest välja devalveerida.

Autor: Brigitte Granville