Ükski riik ei saa end murest välja devalveerida

?Dollar on meie valuuta ja teie probleem.? Niimoodi teravmeelitses USA rahandusminister John Connolly, enne kui president Nixon 30 a tagasi Bretton Woodsi süsteemi õhust tühjaks lasi. Connolly otsekohesus peegeldas USA võimet ja soovi dollari väärtust alla tõmmates oma majandusprobleeme eksportida. President George W. Bush näib olevat kärsitu Nixoni vää-ra strateegiat kordama. Bushi administratsioon reageerib USA hiiglaslikule eelarve- ja kaubavahetusdefitsiidile, lastes dollaril kõvasti kukkuda, püüdes samas tähelepanu oma kohustustelt eemale juhtida süüdistusega Hiinale kui USA tööpuuduse ja deflatsiooni põhjusele.

Nagu 1970ndatel, on USA majandusprobleemid siseriiklikud. Need ei ole imporditud ja neid ei saa parandada üksnes dollari kursiga. Maailma toetumine USA-le kui ühele globaalse kasvu allikale toetab USA võimumängu valuutaga, kuid tohutu globaalse tasakaalustamatuse hinnaga. Kahjuks ei ole USA ainus, kes näeb devalvatsiooni kui imerohtu siseriiklike probleemide lahendamiseks. Peljates tõsiste reformide läbiviimist kodus, võitlevad Jaapani võimud, et hoida jeeni väärtust dollari ja võistlevate Aasia valuutade suhtes nii madalal kui võimalik. Samuti lõi EL euro, et pakkuda oma liikmetele suuremat stabiilsust. Kui euro oli all, sundis ELi valitsuste haavatud uhkus seda üles suruma. Nüüd, kus euro on kõrgel, püüavad valitsused seda alla tõugata.

Euro hämmeldav rõhuasetus kaubavahetusele on viimastel aastatel ELis pingeid teravdanud. Liidu rahandusministrid teeksid paremini, kui tõukaksid tagant sisemisi reforme, mida Euroopa vajab, mitte ei järgiks Bushi eeskuju ja sunniks Euroopa keskpanka tugevat valuutat alla suruma.