Järjekordne rumalus riigihankeseaduses

Senise riigihankeseaduse ebaadekvaatsus oli enamikule äriturul osalejatele selge selle kehtestamisest saadik. Kulus siiski mitu aastat, et ka seadusandja sellest aru saaks. Tänu Euroopa Liidu standarditele võeti muudatus lõpuks ette ning ettevõtjate ootused sellega seoses olid muidugi kõrged.

Äsja kehtima hakanud uues seaduses ongi mõned olulised positiivsed parandused, eeskätt riigihanke korraldamise vajaduse rahalise piirmäära kahekordistamise ja selles käibemaksu mittearvestamise näol. 9. jaanuari Äripäeva ülevaatest ilmneb, et ka juhul, kui hankesumma jääb alla piirmäära, tuleb pakkumine küsida vähemalt kolmelt pakkujalt ning rakendada vähempakkumise meetodit. Selles rumalus seisnebki. Kust pärineb arusaam, et odavam toode või teenus on parem? Vähempakkumist on põhimõtteliselt võimalik rakendada vaid juhul, kui ostja teab täpselt, mida ta ostab. Paljude toodete ja enamiku teenuste puhul pole see võimalik ega ka vajalik.

Tegutsen uuringute vallas, kuid näen sama probleemi paljudes muudes teenuste valdkondades: koolitus, konsultatsioonid, juriidilised ja reklaamiteenused jne. See, milliseks kujuneb teenuse hind, sõltub teenuse sisust, metoodikast, ideedest... neist kõigist kujunevast töömahust, pakkuja kvalifikatsioonist ja professionaalsusest.

Enamikku toodud tegureist ei saa ostja dikteerida ega ülesandes kirjeldada, kuna need ei allu kirjeldamisele ning ostjal puuduvad ka sellealased teadmised. Sellest tulenebki üks põhjus, miks teenust mujalt osta ? professionaalsus on väljaspool. Kõigil neil juhtudel ei osteta tööd, vaid adekvaatset tulemust. Paljude toodete ja teenuste puhul polegi küsimus selles, kas pakutav on parem või halvem (kallim-odavam), vaid kas see on adekvaatne või mitte. Mis juhtub siis, kui ostja ongi asjatundlik, teab, et õige pakkumine on üks neist, mis pole odavaim? Kas ta peab valima odavaima, kuid vale tulemusega pakkumise?

Kui riigiasutusel on kavas osta adekvaatne toode-teenus, ei peaks olema mingit vajadust dikteerida, millist pakkumismeetodit kasutada. Ostja hoolitseb ise, et õige lahendus saada. Vastupidisel juhul ei aita mingi riigihankeseadus. Veidi võib seadus kompenseerida ehk rumalust, kuid tahtlikku eksimist kindlasti mitte. Kui tahtlik eksija on keskastme töötaja, siis on korrektsiooni tarvis olemas juhtkonnad. Kui tahtlikuks eksijaks on juhtkond, on olemas kriminaalseadustik.

Vähempakkumise loogika näib olevat pärit ehitusest või kontoripaberi ostmise maailmast. Arvan, et seadusandjatel oleks siiski aeg 21. sajandisse tulla ja viimasel ajal populaarsest sõnakõlksust ?teadmistepõhine majandus? sisuliselt aru saama hakata.

Äripäeva ülevaate juures oli riigihangete ameti Ülo Sarve kommentaar, kus ta muuhulgas alla hanke piirmäära olevate juhtude kohta mainib: ?Kuidas pakkumisi küsida, on aga lahtiseks jäetud. Seaduses on kirjas, et ostja kohustub järgima head riigihangete tava. Ärge küsige, millist.? Pakuksin ühe variandi ? mõistmine, et mõtet on osta vaid kvaliteeti ja kvaliteedil on oma hind. Viimane ei selgu vähempakkumise käigus.