Minakontseptsioonide esitlemine Tallinna Kunstihoones

Tundub, et teema paelus ka kunstnikke, sest kuraator Harry Liivranna sõnul on väljas 72 autorit üle 90 tööga, aga kandideeris üle 120 üle 200 tööga.

?Identiteetide teemale olen mõelnud juba viimased paar aastat ning kui Kunstnike Liidu volikogu valis mind aastanäitust kureerima, pakkusin sama teema välja. Teema sotsiaalses ja psühholoogilises kandvuses ja tähtsuses pole kahtlust, kuid see pole näituse korraldamiseks ainus põhjus, sest identiteediga seotud probleemistik puudutab Eestis viimase tosina aasta jooksul märksa laiemaid valdkondi. Vabariigiaegsed aastanäitused on siiani tegelnud põhiliselt ikkagi uute kunstisuundade fikseerimisega, eneserefleksiooniga ja kunsti representatsiooni küsimustega. Kui formuleerisin mõne aasta eest näituse ?Me ehitame kapitalismi? teesid, oli küsimuseasetus pigem mänguliselt irooniline. Seekord rõhun sõnumi teravusele, kuid töö esteetiline kvaliteet on mulle samuti endiselt oluline,? sedastab kunstiteadlane Harry Liivrand.

?Identiteedid? käsitleb seisukohavõtte ja muudatusi poliitikas, rahvusluses, religioonis ja seksuaalsuses. Näitus tahab testida nii ühiskonna hirme, võõrandumist, sallivust kui ka kodanikujulgust, mis, võrrelduna 1990. aastate algusega, peavad loogiliselt võttes olema sama erinevad tollasest ajast kui meie riiklik staatus ENSVst, tutvustab kuraator oma näitusekontseptsiooni.

?Väga löövate töödega reageerivad paljud, näiteks Kaido Ole, Jaan Elken, Merike Estna, Ado Lill, Peeter Allik, Simson von Seakyll, Jaan Toomik, Mark Raidpere, Andro Kööp, Nelly Drell. Oma kujundikeele muutumatuna säilitamine läbi aastakümnete on kunstnikule samuti üks identiteedi avaldumisvorme, seepärast on näitusel ka selliste tippgraafikute tööd nagu Avo Keerend ja Silvi Liiva,? nendib Liivrand.

Kunstiteadlase Reet Varblase sõnul annab käesolev aastanäitus üllatavalt adekvaatse kunstipildi: ?Kunstihoones väljapakutust jääb kõlama identiteedikriis, segadus, mis ei puuduta tegelikult mitte ühtegi tööd eraldi võetuna. Pigem iseloomustab identiteedikriis kooslust, tervikut ?eesti kunst" ? olen enam kui veendunud, et traditsiooniliste printsiipide põhjal (rahvus, geograafiline ala) kokku pandud tervikud ei toimi praeguses kunstikontekstis.?

Tõesti, head kunstnikud, (Toomik, Semper, Raidpere, Ojaver, Vinogradov) on ka selles koosluses väga head. Üllatasid pigem need autorid, kes on aktiivsest kunstielust kõrvale jäänud ja on seekord tulnud välja tõesti läbi mõeldud tööga (Andro Kööbi transvestiidi-video, ja Valev Seina maal). Selles mõttes on ?Identiteedid? tõeliselt hea teema, sest kõik puudutab juba kuidagiviisi identiteeti ning samas see teema käivitab kunstniku. Võiks tõmmata paralleeli 1996. aasta Ants Juske kureeritud aastanäitusega ?Eesti kui märk?, mõtiskleb Reet Varblane, kelle hinnangul oli Harry Liivrand raske ülesande ees: ?Ta pidi ühendama ühendamatut, sest aastanäituse formaat eeldab võimalikult laia esindatust ja kuraatoripositsioon ikkagi oma ideele võimalikult täpse visuaalse vaste leidmist. Liivrand on selle ülesandega edukalt toime tulnud,? tunnustab Varblane kolleegi tööd.

Tunnustamist väärib ka Andres Toltsi kujundus. Mõned kunstnikud üllatavad, teised lihtsalt rõõmustavad. Näiteks Lola Liivat, kelle maal ?Sõltumatus? jätkab tema abstraktsete siniste piltide rida, mis said alguse üle neljakümne aasta tagasi.

Usun, et seda näitust saadab publikumenu.

Autor: Tiina Kolk