Südamesoojusest sündinud

Rääkides inimestega nende tavadest, leidsin oma rõõmuks palju meeldivaid üllatusi. Toredast juhusest osatakse kinni haarata, et seda taas korrata. Isiklik aeg on oluline. Seejuures on enamik traditsioone perekesksed. Minu arvates on selles meie tugevus. Järelikult peame lähedasi oluliseks. Kiire elutempo ei ole suutnud meilt röövida neid helgeid ja rahulikke hetki. Õnneks!

Meie perel on traditsiooniks kord aastas külastada tuttavat veinitootjat ja valida koju uusi veine.

Traditsioon sai alguse ammu. Minu abikaasa Joachimi isa elas 1960ndate algul Moseli ääres perekond Schanzi juures, kuna oli sillaehituse juht. Ute ja Manfred Schanz tegelesid viinamarjakasvatusega ja Moseli veiniorule kohaselt valge veini tootmisega. Pärast ehituse valmimist saadi jätkuvalt perekonniti kord aastas kokku ja tollesama Schanzi perekonna veinimõisa veini telliti endale pidevalt Dortmundi ja Kölni vahel asuvasse Sauerlandi toonasesse koju.

Loomulikult kuulub telkimise juurde traditsiooniliselt grillimine. Vahel on isegi paat kaasas olnud, et lestakala püüda. Kõige toredam oligi vist neli aastat tagasi, kui tahtsime mõne kilo endale söögiks püüda, aga saime umbes 40 kilo lesta. Pärast käisime mööda poode lesta müümas. Muidugi poed endale müüki ei võtnud, siis tegime poe ees trepi peal oma bisnist.

Minu ema oli väga seltskondlik inimene ning meie perel lai ja väga lähedane sõpruskond. Kui ema 1995. aasta sügisel suri, tekkis tunne, et side mitme ema ammuse sõbraga võib ajapikku kaduda. Et seda ei juhtuks, otsustasime tulla igal aastal ema sünnipäeval 27. augustil kokku ja tähistada tema sünnipäeva.

Koguneme Metsakalmistul ema haua juures. Jätame sinna lilled-küünlad. Siis suundub seltskond meie Tallinna koju, kus meenutame ema, möödunud aegu. Samas käiakse läbi viimase aasta sündmused. Igal aastal on kohal olnud 15?20 inimest ? ema noorpõlvesõbrannad ja peretuttavad, vahel ka nende lapsed-lapselapsed. Räägitakse juttu, naerdakse palju, isa näitab vanu ja uusi filme ning pilte. Vaatamata alalisele elukohale Strasbourgis saadab minu õde telefonitsi alati oma tervitused seltskonnale. Tänavu toimub kokkusaamine juba üheksandat korda. Eelmisest aastast osaleb peol ka minu väike poeg Sander.

Kuna vanus ei luba enam hommikuni pidutseda, on mu uusaastahommikud juba pikemat aega varased ja hmm? ?selged?. Neli või viis aastat tagasi klõpsisin hetketuju ajel 1. jaanuari hommikul vaadet aknast. Aknalaual istusid koer Moorits ja kass Matilde. Ilusa hommiku asemel sai ilus jõulukaart loomadega. Üritasin pildistada järgmisel aastal uuesti, seekord juba esimest aastat oma majas. Sain imelise päikesetõusu. Ja nii see läks. Seltskond on nüüd olnud sama, sugulased siitsamast ligidalt. Pildistame kõigepealt päikesetõusu, kui seda on, ja siis hommiku esimesi tegusid. Näiteks lumekoristust. See käib siis naeru ja naljaga.

Mul oli kunagi taks, kes ei tahtnud halva ilmaga õues olla. Viisin ta 4. korruselt õue, ta tõstis kiiruga jalga ja jäi järsku trepile istuma, nina veidi ette sirutatud ja nuusutas pingsalt. Nimetasin seda tegevust ?ilma nuusutamiseks?. Samasugune tunne on esimesel pildil 1. jaanuaril. See on nagu eeloleva aasta nuusutamine.