Madli-Liis Parts • 10 november 2005

Südamesoojusest sündinud

Rääkides inimestega nende tavadest, leidsin oma rõõmuks palju meeldivaid üllatusi. Toredast juhusest osatakse kinni haarata, et seda taas korrata. Isiklik aeg on oluline. Seejuures on enamik traditsioone perekesksed. Minu arvates on selles meie tugevus. Järelikult peame lähedasi oluliseks. Kiire elutempo ei ole suutnud meilt röövida neid helgeid ja rahulikke hetki. Õnneks!

Meie perel on traditsiooniks kord aastas külastada tuttavat veinitootjat ja valida koju uusi veine.

Traditsioon sai alguse ammu. Minu abikaasa Joachimi isa elas 1960ndate algul Moseli ääres perekond Schanzi juures, kuna oli sillaehituse juht. Ute ja Manfred Schanz tegelesid viinamarjakasvatusega ja Moseli veiniorule kohaselt valge veini tootmisega. Pärast ehituse valmimist saadi jätkuvalt perekonniti kord aastas kokku ja tollesama Schanzi perekonna veinimõisa veini telliti endale pidevalt Dortmundi ja Kölni vahel asuvasse Sauerlandi toonasesse koju.

Aeg läks, mõlema pere lapsed kasvasid suureks ja abiellusid. Kuna Joachimi vanemad tellivad jätkuvalt valget veini, siis Joachim avastas Manfredi kaudu Moseli punaveini Dornfelderi. Nimelt tohtisid Moseli jõeoru veinimäe omanikud alles kaheksa aastat tagasi hakata punaviinamarja sorte kasvatama.

Joachim ongi ainuke oma vennast-õest, kes nüüd Manfredi ja Utega stabiilselt kord aastas kohtub, veiniproovi teeb ja meie perele veini tellib.

Mina sain veiniproovi elamusest esimest korda osa 2001. aastal. Koos oli mitu saksa peret, kes vaatasid diafilmi viinamarjade kasvatamisest, korjamisest ning mekkisid Manfredi seletuste juurde mitmeid sorte kuivi, magusaid, valgeid ja punaseid veine.

Viimastel aastatel oleme sõpru-tuttavaid veinimekkimisele kaasa võtnud või siis on sõbrad ise oma mootorratturite seltskonnaga veinimõisa kohale sõitnud, sest Reini ja Moseli org väikeste Saksa linnakestega on tõeliselt maaliline.

Kuigi elame ise Hiiumaal, käime igal suvel korra Kõpus telkimas. Idee on juba vist 6?7 aastat vana. Lihtsalt tahame korra rutiinist välja, aga mandrile sõit on üsna pikk ja kulukas.

Kõpus on ilus loodus, vaikus, meri. Ja telgis üks öö olla on hoopis midagi muud, kui igal ööl voodis magada. Kõpus telkimas käime korra kuni kaks suve jooksul. Meil on oma sõpruskond. Neli peret. Kahjuks lapsed on juba sellises vanuses, et viimased aastad pole nad meiega kaasa tulnud.

Seltskond on pisut vahelduv, aga kaks peret on algusest peale olnud. Vahelduva eduga on meiega olnud veel neli erinevat peret.

Telkimine Kõpus annab tohutult hea energialaengu. Kui ikka saad kuuvalgel ja päikesetõusul ujumas käia ning vahepeal ka, siis võib igaüks ette kujutada, mida see annab.

Loomulikult kuulub telkimise juurde traditsiooniliselt grillimine. Vahel on isegi paat kaasas olnud, et lestakala püüda. Kõige toredam oligi vist neli aastat tagasi, kui tahtsime mõne kilo endale söögiks püüda, aga saime umbes 40 kilo lesta. Pärast käisime mööda poode lesta müümas. Muidugi poed endale müüki ei võtnud, siis tegime poe ees trepi peal oma bisnist.

Minu ema oli väga seltskondlik inimene ning meie perel lai ja väga lähedane sõpruskond. Kui ema 1995. aasta sügisel suri, tekkis tunne, et side mitme ema ammuse sõbraga võib ajapikku kaduda. Et seda ei juhtuks, otsustasime tulla igal aastal ema sünnipäeval 27. augustil kokku ja tähistada tema sünnipäeva.

Koguneme Metsakalmistul ema haua juures. Jätame sinna lilled-küünlad. Siis suundub seltskond meie Tallinna koju, kus meenutame ema, möödunud aegu. Samas käiakse läbi viimase aasta sündmused. Igal aastal on kohal olnud 15?20 inimest ? ema noorpõlvesõbrannad ja peretuttavad, vahel ka nende lapsed-lapselapsed. Räägitakse juttu, naerdakse palju, isa näitab vanu ja uusi filme ning pilte. Vaatamata alalisele elukohale Strasbourgis saadab minu õde telefonitsi alati oma tervitused seltskonnale. Tänavu toimub kokkusaamine juba üheksandat korda. Eelmisest aastast osaleb peol ka minu väike poeg Sander.

Kuna vanus ei luba enam hommikuni pidutseda, on mu uusaastahommikud juba pikemat aega varased ja hmm? ?selged?. Neli või viis aastat tagasi klõpsisin hetketuju ajel 1. jaanuari hommikul vaadet aknast. Aknalaual istusid koer Moorits ja kass Matilde. Ilusa hommiku asemel sai ilus jõulukaart loomadega. Üritasin pildistada järgmisel aastal uuesti, seekord juba esimest aastat oma majas. Sain imelise päikesetõusu. Ja nii see läks. Seltskond on nüüd olnud sama, sugulased siitsamast ligidalt. Pildistame kõigepealt päikesetõusu, kui seda on, ja siis hommiku esimesi tegusid. Näiteks lumekoristust. See käib siis naeru ja naljaga.

Mul oli kunagi taks, kes ei tahtnud halva ilmaga õues olla. Viisin ta 4. korruselt õue, ta tõstis kiiruga jalga ja jäi järsku trepile istuma, nina veidi ette sirutatud ja nuusutas pingsalt. Nimetasin seda tegevust ?ilma nuusutamiseks?. Samasugune tunne on esimesel pildil 1. jaanuaril. See on nagu eeloleva aasta nuusutamine.

Hetkel kuum