Avalikul sektoril ohtlik värbamispoliitika
Hiljuti korraldas Äripäev veebiväljaandes lugejate küsitluse, milles tundis huvi, keda lugejad eelistavad Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse juhina. Valida oli viis nime. Äripäeva sisutu küsitlus peegeldab ilmekalt värbamis- ja personalipoliitika teostamist riigis.
Äripäeva korraldatud küsitlusega ei saa selgitada välja parimat kandidaati konkreetsesse ametisse. Lugejatele ei ole antud teada kriteeriumid, millele kandidaadid peavad vastama. Lugejad ei tea, milliseid kompetentse loendisse pandud isikud omavad. Vastajatele ei ole teada, millised eesmärgid tuleb juhil pärast ametisse asumist saavutada. Ilma nende teadmisteta ei ole võimalik hinnata isikute sobivust. Küsitluse tulemus on sisutu, hinnanguna ebaõige ja nimistus olevate isikute suhtes ebaõiglane.
Äripäev võib endale seda lubada, et tihendada suhet toimetuse ja lugeja vahel ja teha lehte loetavamaks. Sellist lähenemist ei saa endale lubada aga otsustajad avalikus sektoris.
Avaliku sektori värbamispoliitika on ohtlik. Kohati kuulutatakse konkurss välja siis, kui selleks puudub vajadus (Eesti Energia). Või on kandidaatidele esitatavad tingimused nii üldised ja umbmäärased, et ei võimalda välja selgitada sobivaid kandidaate (Eesti Energia, ETV, EAS). Ühelt poolt jätavad otsustajad endale võimaluse kujundada hinnang kandidaadi kohta arvamuse, mitte teadmise põhjal (ETV, Eesti Energia). Teisalt lõigatakse endale sellega näppu, kuna otsustust on hiljem raske motiveerida.
Kohati kuulutatakse konkurss välja vormi täiteks, teades juba ette, kes mingile ametikohale kindlasti pääsema peab. Kattevarjuks raisatakse maksumaksja raha personaliotsingu firmadele, kuigi ka neile on ette teada, kes kindlasti peavad jääma sõelale, kes mitte.
Hägususe olukorras on otsustajatel lihtne määrata vajalikule ametikohale kitsale huvirühmale sobivaim isik. Üha raskem on võidelda hirmuäratava mõttega, et soosituimaks juhitüübiks on kujunemas juht, kelle põhitunnusteks on ebakompetentsus, kogenematus, manipuleeritavus ja ustavus huvirühmale. Sellise juhitüübi domineerimise hinnaks on avaliku hüve ja riigi usaldusväärsuse vähenemine.
Ustavuse alusel ametisse nimetatud isik ei saa olla kindlameelne organisatsioonile pandud eesmärkide saavutamisel. Selline isik peab aitama kaasa huvirühma rahaliste ja võimuambitsioonide rahuldamisele riigi struktuure ja maksumaksja raha kasutades.
Ebakompetentne ja kogemusteta isik hakkab organisatsiooni värbama isikuid, kes on temast vähem kompetentsemad, temale jäägitult lojaalsed, või võtab vaikimisi tööle kõik, keda teda ametisse nimetanud otsustajad peavad vajalikuks ametisse võtta. Avaliku sektori haldussuutlikkus väheneb, maksumaksja raha raisatakse, korruptsiooni oht ei vähene, avalike teenuste kättesaadavus ja kvaliteet langeb jne. Kokkuvõttes nõrgeneb riik ja suureneb lõhe kodanike ning poliitikute ja ametnike vahel.
Pole lootustki, et olukord iseenesest paraneb. Hoopis vastupidi. Alates 2008. aasta jaanuarist võivad hakata erakonda kuuluma õiguskantsler ja tema nõunikud, riigikontrolör ja riigikontrolli peakontrolörid, kohtunikud, prokurörid, politseiametnikud, piirivalveametnikud ja tegevteenistuses olevad piirivalvurid.
Erakonnad on üha enam huvitatud n-ö poliitbroilerite või usaldusisikute nimetamisest olulistele ametikohtadele. Järelikult suureneb mõjukust omavate ja mõjukuse suurenemist ihkavate huvirühmade surve poliitikutele. Suureneb oht, et ametisse nimetatavate isikute kompetentsuse, kogemuse ja teadmise tase väheneb veelgi.
Olukorda tuleb muuta. Maksumaksja peab poliitikuid survestama, et nad hakkaksid viljelema personalipoliitikat, mis on sisuliselt kooskõlas avaliku halduse hea tavaga. Konkurssidel osalenud isikud, kes on alusetult ausast võistlusest kõrvale tõrjutud, peaksid oma õigusi kaitsma kohtus.
Autor: Raivo Linnas