Mul pole ärihuve põlevkivitööstuses

Väga austusväärne, et Eesti üks suuremaid keskkonnaeksperte Valdur Lahtvee leidis aega, et 23. jaanuaril kommenteerida minu 13. jaanuari artiklit keskkonnamaksudest. Esiteks pole mul mingeid ärilisi huve Eesti põlevkivitööstuses. Olen 1993. aastast nõustanud põlevkiviõliettevõtteid, algul riigiettevõtteid, hiljem kui tööstus oli erastatud, siis juba eraettevõtteid.

Lahtvee tõlgendas minu artiklit, et olen keskkonnamaksude vastu ja üldiselt keskkonnaolukorra parandamise suhtes skeptiline. Nii see ei ole. Minu lihtsa mõistuse järgi on keskkonnamaksude mõte anda tarbijale rahaline stiimul valida keskkonnasõbralikum alternatiiv. Kuid elektritootmises pole alternatiive, kuna turg on suletud ja monopolisti käes. Tõsta, mis tõstad, ikka on elekter põlevkivist aetud.

Muidugi on elektrit võimalik kokku hoida, ja seda tuleb ka jõuliselt teha. Viimase saja aasta jooksul on aga elatustaseme tõus alati olnud seotud elektritarbimise kasvuga. Samas kasutatakse igal kõrgemal rikkuseastmel elektrit efektiivsemalt. Iga lisa-SKP-krooni saamiseks läheb vaja vähem elektrit kui eelnevalt. Aga kui vähendada elektritarbimist, siis langeb ka majanduslik heaolu, selles olen veendunud. Arusaamine, et Eesti on energiat raiskav riik, kuna energiatarbimise suhe SKPsse on suur, on ekslik. Meie energiakasutus ühtib täielikult teiste meie jõukusastmega riikide omaga.

Kolmandaks püüdsin esialgses artiklis välja tuua, et kui Eesti Energiale kompenseerida keskkonnamakse laekuva CO2 maksuga, tähendab, et riik annab Eesti Energiale lisakvoote, mille suurus on sama mis keskkonnamaksude tõus. Nii ei tunneta tarbija hinnatõusu keskkonnaressurssi liigse kasutamise eest ja hinnamehhanism on purustatud.

Kokkuvõttes katsutakse midagi tänuväärset teha, millel pole meie praeguse energiasüsteemi korralduse juures eeldusi õnnestuda.