Kas palgata vallaline naine või pereema

Seega on 22aastase vallalise naise palkamine igati õigustatud. Tõenäosus, et ta soovib lähema viie aasta jooksul tööjõuturult taanduda, on suhteliselt väike. Ta on värskelt omandanud teoreetilised teadmised ning tal on kõrge saavutusvajadus. Noored naised on võimelised oma isikliku eesmärgi (sotsiaalne mobiilsus) nimel valmis üllatavaks pingutuseks.

Noorte vallaliste naiste usk ideaalse tulemuse saavutamise võimalikkusesse ning perekonna eest hoolitsemise vajaduse puudumine teeb nad ettevõtja silmis kahtlemata väärtuslikuks tööjõuks. Järelikult, palgates näiteks raamatupidajat, on kindel, et noor naine on kiirem, teeb enam tasuta ületunde ning täiendab end iseseisvalt. Palganõudmises on naised võrreldes meestega sama kompetentsi juures reeglina järeleandlikumad - järelikult on võimalik ka ressursse kokku hoida. 22aastase vallalise naise palkamisel jäävad loomulikult samad ohud, mis sama vana mehe palkamisel - sotsiaalne ebaküpsus ning mobiilsus turul. Karjäärivõimaluse puudumise korral ei kõhkle nad töökohta vahetamast perspektiivikama vastu.

Alati jääb aga Damoklese mõõgana ettevõtja pea kohale rippuma küsimus: "Aga mis siis, kui tuleb armastus?" Ettevõtja on äärmiselt ebamugavas olukorras, kui töötaja, kes on just saavutanud piisava vilumuse, et hakata efektiivselt tööle, ajutiselt eemaldub. Ühel heal päeval tuleb ta tagasi, olles olnud tööst eemal piisavalt pikka aega selleks, et kasutusele on võetud uus tehnoloogia. Ettevõtjal tuleb alustada jälle nullist: vabastada vilunud töötaja ning hakata sisuliselt uut töötajat koolitama. Suhteliselt odava ja efektiivse tööjõu saamise lootus on suur, kuid riskid kaotada kahes põhilises- ajas ja rahas - samuti suured.

35aastase abielus, mitme lapse ema palkamine samale ametikohale on tunduvalt riskivabam. Saavutatud on sotsiaalne küpsus, tõenäoliselt on olemas ka mitmekülgsem töökogemus. Selline töötaja ei hinda oma võimeid üle ning tema motiveerimine on suhteliselt lihtne. Reeglina piisab turul pakutavast keskmisest palgast antud ametikohal, ametikoha püsivusest ning normaalsetest suhetest kollektiivis.

Selles vanuses pereemad on treenitud (nii eelnevad töökohad kui ka laste kasvatamise probleemide) taluma keskmiselt kõrgemat emotsionaalset ja vaimset pinget.

Vastutus perekonna ees mõjub ettevõtjale kahesuunaliselt. Ühest küljest on see soov saada võimalikult palju hüvesid, mis motiveerib tööaega efektiivselt kasutama, teisalt kaob õhkõrnaks lootus saada töötajalt tasuta ületunde. 35aastane naine on tavaliselt inertsem kui noor - kaasaminek muudatuste ja innovaatiliste protsessidega on vaevalisem. Samuti on tema teenindusvalmiduse tase jõudnud veidi langeda.

Samas on ka tema mobiilsus tööturul väiksem - töökoha vahetuseks peab olema lisaks pakutavale tasule veel midagi ekstra - mida töötaja küll oleks soovinud, kuid mida praegune tööandja ei võimalda (paindlik tööaeg, hea sõna ja tunnustus tehtud töö eest, sportimisvõimalused, regulaarne tervisekontroll). Konkurendil, kes töötajat endalegi ihaldaks, piisab vaid selgeks teha, mis see ekstra on.

Tõenäosus, et 35aastane laste ema jääb lapsehoolduspuhkusele, on samuti väiksem kui noorema naise puhul. Laias laastus võib öelda, et küpsesse ja reguleeritud organisatsiooni sobivad enam 35aastased töötajad; arenevasse, innovaatilisse ja kiirelt muutuvat tehnoloogiat kasutavasse organisatsiooni rohkem noored - eeltingimusel, et töökollektiivis on tasakaalustamiseks ka vanemaid töötajaid.