VAT teater tõi Elvise kapist välja

Need, kellele on meeldivate elamustena mällu sööbinud Urmas Vadi "Kohtumine tundmatuga" ja muusikaline etendus "Georg", võiksid ära vaadata ka hiljuti OmaDraama festivalil esietendunud VAT Teatri etenduse "Elvis oli kapis!".

Tegu on sürrealistliku näidendiga, kus tavalised olukorrad ja sündmused on ühendatud unenäolistesse seostesse. Tegijad lubavad, et sellest saab pööraselt naljakas unenägu.

Lavastaja Aare Toikka arvates ei maksa sõna "sürrealism" žanrimääratluses peljata. "Sürrealism on teatris üsna võimatu asi," leiab ta. See on näitetükk nagu iga teine, räägib inimestest ja sellest, mis nende vahel juhtub. Lugu mängivad reaalsed inimesed reaalsetele inimestele saalis.

Autor Urmas Vadi on öelnud, et näidendites on talle oluline olnud alal hoida üht "une tunnet": kõik on üks, elavad ja surnud ja unenäod, ning pole mõtet uurida, mis on päris ja mis mitte - kõik on ju päris. Seejuures peab aga näidendis endas olema selge struktuur, tegelaste areng ja sündmused.

Urmas Vadi näidendi tegevus hargneb Elvise majamuuseumis, kus töötab kolm Elvis Presley't. Loomulikult on kõik kolm päris Elvis Presley'd. Võib-olla kunagi olid nad keegi teine, aga praegu on nad kindlasti Elvised.

Ühel ilusal päeval astub aga nende riidekapist tuppa kodanik S, kes on unustanud, kes ta on ja üldse kõik, mis talle kunagi tähtis oli.

Midagi enamat ei soovi Aare Toikka sisu kohta rääkida, kuna see võiks jääda iga vaataja avastada.

Lugu tegema asudes pakkus autor naljatamisi välja, et lavale jõuab "Elvise tegelik elulugu", samas võiks Elvise all mõista inimest kui sellist üldse.

Aare Toikka tõdeb, et teda köidavad selle loo juures ka tema mänguvõimalused. "Me mängime mingisuguse eksistentsiaalse ängiga rahvastepalli. On võimalus mängida selliste mõrvadega, mida me iga hetk oma olemise vastu sooritame," lausub ta.

Kuigi laval näeb väga naljakaid juhtumisi, peaksid need lavastaja sõnul vaataja tõsistele asjadele mõtlema panema. Millele, sõltub aga konkreetsest vaatajast.

Näitleja Tanel Saar on öelnud loo kohta, et see räägib mehest, kes arvab, et ta teab, kes ta on, kuigi tegelikult ei tea ta mitte midagi. Kui püüda seda paigutada mingisse žanri, siis võtab selle tema hinnangul kõige paremini kokku Hinkuse lause filmist "Hukkunud alpinisti hotell": "Mina tulin minule peale."

Autor: Ülle Hallik