Intressimääral pole ülempiiri

Lepingus sätestatava intressimäära suurust ei piira seadus ega hea tava, see võib olla nii suur, nagu lepingupooled otsustavad.

Ehkki intressimäära suuruse sätestab võlaõigusseadus, võib lepinguga ette näha kõrgema intressimäära. Tavapäraselt lepivadki pooled nendevahelisele suhtele kohalduvas intressimääras kokku lepingus - seda nii kasutus- kui ka viivitusintressi osas. Kui lepingupooled lepivad omavahel juba eelnevalt kokku intressi maksmise kohustuses, kuulub kohaldamisele kokkuleppeline intress.

Seaduses sätestatud intressimäära kohaldatakse üksnes siis, kui lepingupooled on küll kokku leppinud intressi maksmise kohustuses, kuid jätnud lahtiseks summa, mis tuleb intressina tasuda. Kui lepingus sisalduv intressimäär on väiksem, kui seaduses ette nähtud, ei teki küsimust selle suuruse vastavusest heade kommetega. Mis aga saab siis, kui lepingus fikseeritud intressimäär on suurem, kui seaduses sätestatud?

Riigikohus on rõhutanud, et lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima. Seadus laenulepingus kokkulepitava intressimäära osas kitsendusi ei tee ja selles lepivad pooled lepingu sõlmimisel ise kokku. Samuti ei ole võimalik kindlaks määrata intresside ülempiiri. Tegemist oli lahendiga, kus oli vaidluse all kasutusintressi heade kommete vastasus tulenevalt asjaolust, et intress oli laenusaaja hinnangul liigkasuvõtlik.

See seisukoht peaks välistama kõikvõimalikud vaidlused olukorras, kus võlgnik leiab, et ta ei soovi intressikokkulepet täita.

Samas ei välista see võimalust, et leping on kas intressikokkuleppe osas või täies ulatuses tühine muul põhjusel.

Ka viivitusintressi osas on välja kujunenud kohtupraktika, mille kohaselt viivisekokkulepe ei saa olla vastuolus heade kommetega ja sellest tulenevalt tühine ainuüksi seetõttu, et lepingus fikseeritud viivitusintress on võlgniku hinnangul põhjendamatult kõrge.

Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustusi täitvat võlgnikku kahjustada.

Viivise ülempiiri seadus ei kehtesta, küll aga annab võlgnikule õiguse nõuda selle vähendamist, kui see on ebamõistlikult suur (VÕSi N 113 lg 8). Viivise summa alandamise otsuse teeb kohus võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Lepingujärgse nõude suurust tuleb võrrelda esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust. Riigikohtu praktikast nähtub, et võlausaldaja õigused nõuete sissenõudmisel ei ole piiramatud.

Lepingujärgse viivisenõude vähendamise aluseid peab tõendama see lepingupool, kes seda nõuab. Ehk kui võlgnik taotleb kohtumenetluses maksmisele kuuluva viivitusintressi alandamist, on temal kohustus tõendada, et viivise suurus on ebamõistlik. Muu hulgas tuleb võlgnikul tõendada, et võlausaldaja ei ole raha maksmise kohustuse täitmisega viivitamisest kahju saanud.

Erandina tuleb rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel põhivõlast suuremat viivitusnõuet põhjendada võlausaldajal juhul, kui põhivõlalt makstav viivitusintress on suurem kui põhivõlg. Sellisel juhul lasub tõendamiskoormis võlausaldajal endal.

Autor: Raul Talts