• OMX Baltic0,11%298,04
  • OMX Riga0,49%866,59
  • OMX Tallinn−0,12%1 953,25
  • OMX Vilnius0,64%1 150,63
  • S&P 5002,51%5 287,76
  • DOW 302,66%39 186,98
  • Nasdaq 2,71%16 300,42
  • FTSE 1001,55%8 458,07
  • Nikkei 2251,89%34 868,63
  • CMC Crypto 2000,00%0,00
  • USD/EUR0,00%0,88
  • GBP/EUR0,00%1,17
  • EUR/RUB0,00%93,93
  • OMX Baltic0,11%298,04
  • OMX Riga0,49%866,59
  • OMX Tallinn−0,12%1 953,25
  • OMX Vilnius0,64%1 150,63
  • S&P 5002,51%5 287,76
  • DOW 302,66%39 186,98
  • Nasdaq 2,71%16 300,42
  • FTSE 1001,55%8 458,07
  • Nikkei 2251,89%34 868,63
  • CMC Crypto 2000,00%0,00
  • USD/EUR0,00%0,88
  • GBP/EUR0,00%1,17
  • EUR/RUB0,00%93,93
  • 29.01.07, 00:00
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine

Hiina revideerib perepoliitikat

"Ühe-lapse poliitika" on riiklik strateegia, mis on kehtestatud Hiina Rahvavabariigi keskvalitsuse poolt, et piirata kõigi Hiina paaride laste arvu ühe lapsega. Sellise poliitika peamiseks ideeks on Hiina rahvaarvu hoidmine 1,2 miljardi inimese piires 20. sajandi lõpuks (eesmärk seatud augustis 1977) ja sellega rahvastiku kvaliteedi suurendamine hariduse, tervishoiu jne. tähenduses. Poliitika eksisteerib ka praegu, kuid see ei ole enam nii range kui varem.
Ühe-lapse poliitika kujunemine sai alguse 70ndatel. Mao Zedongi valitsusajal (1945-1976) propageeriti ühiskonna sõltumatuse huvides aktiivselt ideed "Mida rohkem meid on, seda tugevamad me oleme" (st et Hiina sulges ukse välismaailmale). Hiina rahvastik suurenes seeläbi astmeliselt. Kui Deng Xiaoping 1978 võimule tuli, peeti Hiina ülerahvastatust takistuseks majanduskasvule. Seetõttu loodi kõigis linnades ühe-lapse poliitika täideviimiseks pereplaneerimise komiteed, mida juhtis erivolinik.
Tegelikkuses on selle poliitika rakendamine erinevates linnades varieeruv. Linnaperedel võib olla ainult üks laps. Veel ühe lapse olemasolu tagajärjeks võivad olla majanduslikud sanktsioonid. Siiski on enamikel perekondadel maapiirkondades lubatud omada teist last mõni aasta pärast esimese lapse sündi, eriti juhul kui esimene laps on naissoost. Vähemuste puhul lubatakse perekondadel omada lapsi nende endi soovi, kultuuri, traditsioonide jne. kohaselt. Mõnedel vähemustel piirangud isegi puuduvad, kui inimesi on liiga vähe.
Viimastel aastatel on poliitika muutumas vähem kitsendavaks kui varem, kuigi selline poliitika on ikka veel olemas.
Peamised põhjused selleks on alljärgnevad.
1)Pärast ühe-lapse poliitika rakendamist umbes 25 aasta jooksul on rahvastiku jooksev arv hoitud rahuldaval tasemel, kusjuures keskmine kasv aastas on 9% (2005 - rahvaarv kokku 13,3 miljardit). Nüüd on aeg poliitikat reguleerida, eriti hästi arenenud Hiina linnades, et see sobiks uue sajandi uute vajadustega. Muudatused on alljärgnevad:
a)kui mees ja naine on oma perekonnas ainsad lapsed, siis võib neil olla rohkem kui üks laps;
b)kui paaril on magistrikraad, võib neil olla rohkem kui üks laps.
2)Hiina inimesed on rikkaks saamas. See tähendab, et paarid maksavad pigem teise lapse eest majandusliku sanktsioonina raha kui lapsest loobuvad.
Kahtlemata on ühe-lapse poliitika Hiinat oluliselt mõjutanud. Kõige ilmsem on tasakaalu puudumine meeste ja naiste vahel. Sugude suhe sünnil (mehed versus naised) oli 2000. aastal 117:100, samas kui 1981 oli see 108:100. Riikliku rahvastiku ja pereplaneerimise komitee hinnangul on 2020. aastaks mehi naistest 30 miljoni võrra rohkem, mis viib potentsiaalselt sotsiaalse ebastabiilsuseni.
Tasakaalustamata suhe meeste ja naiste vahel on peamiselt põhjustatud traditsioonilisest suhtumisest meesterahva tähtsusesse perekonnas. See on viinud ka liigse ebasoovitava diskrimineerimise, väärkohtlemise, tüdruklaste äraandmise või hülgamiseni.
Ühe-lapse poliitika on toonud kaasa ka rahvastiku vananemise. Kolmkümmend viis aastat tagasi oli laste suhe eakatesse 6:1. Praegu on suhe muutunud vastupidiseks, olles 1:2. Vananev rahvastik viib kahe tõsise probleemini. Esiteks puudub Hiinal 21. sajandi keskpaigaks tööjõud umbes 18-35% ulatuses, nagu teatati hiljutises Hiina rahvastikuraportis. Teiseks vajab Hiina valitsus poliitilisi reforme, et valmistuda tulevaseks raskeks koormuseks pensionisüsteemi, tervishoiu, vanurite hoolduse jne. osas.
Nagu eelnevalt mainitud, on ühe-lapse poliitika praegu ümberkujundamisel. Muudatuste programm on siiski aeglane mure tõttu potentsiaalse beebibuumi pärast, mis järgneb ühe-lapse poliitika edasisele pehmendamisele. Ometi eelistavad Hiina paarid aegade muutudes väikest perekonda ühe lapse kasvatamise suurte kulude või isikliku aja eelistamise tõttu reisimiseks, eraelu nautimiseks jne.
Igal juhul on ühe-lapse poliitika olnud riiklik poliitika 25 aastat. Uued muudatused vajavad üldist mõistmist ja nõustumist Hiina ametnike seas ja seega tuleb vormistada selge konkreetne kokkuvõte, et tasakaalustada kõik poolt- ja vastuargumendid. Minu isiklik arvamus on, et ühe-lapse poliitika muutmiseks kulub üsna pikk aeg.
Autor: Emily Leung

Seotud lood

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Podcastid

Tagasi Äripäeva esilehele