Ootaks, kuni 250 000 kr täitub

Käibemaksuseadus ütleb, et kui ettevõtja maksustatav käive ületab kalendriaasta algusest arvates 250 000 krooni, tekib tal nimetatud suuruses käibe tekkimise päevast kohustus end maksukohustuslasena registreerida. Käive ise on aga üksikute tehingute summa. Käibe piirist suuremaks minemine peaks tähendama üht tegelikult sooritatud tehingut, FIE jaoks kauba või teenuse eest raha saamist.

Käibemaksuseadus ei täpsusta, kuidas "nimetatud suuruses käivet" seletada tehingute kontekstis. Kuna kohustuslasena registreerimise juures räägitakse päevast, ei saa seadusest vastust küsimusele: kas seda viimast mitte-käibemaksukohustuslasena tehtud tehingut juba maksustatakse käibemaksuga või ei?

Sellises sõnastuses mõtlevad asjale Maksu- ja Tolliamet ning Rahandusministeerium, ja nemad tahavad kangesti maksustada. Aga küsida võiks ka teisiti: kas maksukohustuslasele täitmiseks ettekirjutatud kohustused ikka saavad olla kohustuslikud ettevõtjale, kelle käive pole veel 250 000 ületanud, s.t. see viimane tehing veel tegemata? Seaduse teksti lugedes tundub mulle, ei peaks olema.

Võtame näite, mis saadeti maksuametist. Teenust osutati 500 000 krooni eest 10 mail, raha selle eest laekus müüjale 25. augustil. FIE peaks ennast käibemaksukohustuslaseks registreerima enne 25. augustit.

Miks enne raha kättesaamist, seadus vähemalt mulle ei ütle. Kui asjale kassapõhiselt vaadata, peaks registreerima 25. augustil, sest alles siis oli tehing sooritatud ja see "nimetatud suuruses käive" tekkinud. Käibemaksu peaks aga seaduse järgi hinnale lisama alates maksukohustuslasena registreerimise päevast. Maksuamet arvab, et kohe hommikust peale, ehk siis juba ka üleminemise-tehingule.

Kui aga sellelt viimaselt mitte-käibemaksukohustuslasena sooritatud tehingult käibemaksu tahta, peaks ettevõtja tegelikult olema kohustuslaseks registreeritud juba enne 10. maid. Enne tehingu sooritamist on nimelt kombeks hinnas kokku leppida ja 10. mail peaks juba saama kliendile esitada arve koos käibemaksuga. Muidu peab müüja käibemaksu riigile omast taskust maksma, sest tõenäoliselt ei ole klient nõus paar kuud hiljem sama asja eest veel 90 000 krooni välja andma, kuigi saaks selle nüüd sisendkäibemaksuna maha arvata. Raha tuleks ju ikkagi kõigepealt müüjale ära anda.

Sisendkäibemaksu ei saa klient aga maha arvata enne, kui müüja on käibemaksukohustuslaste registrisse kirja pandud. Ja käibemaksuga arvele peab müüja ju kirjutama oma käibemaksukohustuslaste registris registreerimise numbri. Nii et veel kohustuslaseks registreerimata ettevõtja ei saa niisama lihtsalt kliendi käest käibemaksu tahta. Jokk, ainult et väikeste tähtedega ja ilma tagamõtteta.

FIE erikorra paragrahvi sõnastus on tekitanud ka teise probleemi. Kui käibemaksukohustuslaseks registreeritud ja maksu kassapõhiselt arvestavale ettevõtjale laekub raha tehingust, mis tehti ammu enne maksukohustuslaseks muutumist, peaks seadust täht-tähelt võttes ettevõtja ka sellele nüüd lisama käibemaksu ja jällegi omast taskust kinni maksma.

Käibemaksuseadus ütleb, et see maks on lisandunud väärtuse maks. Lisandunud väärtuse maksu peaks aga kinni maksma lõpptarbija, mitte müüja. Ka siis mitte, kui müüja on FIE. Kuidagi peaks selle asja ära lahendama, et FIE saaks oma asjadele rahulikult kassapõhiselt mõelda.