2007 on Eesti majandusele mitmes mõttes kriitiline aasta

Kuigi me ei tohi valida pooli meie ees olevas poliitilises võitluses, tunnen, et meie kohus on avaldada arvamust ja toetada arutelu kriitiliste ja asjakohaste äriküsimuste osas, millega seisavad silmitsi kõik, kes nimetavad Eestit oma koduks. See jõupingutus on tehtud meie kõigi huve silmas pidades, et jätkuks Eesti majanduse fenomenaalne edu, mis on kestnud alates vabanemisest Vene okupatsiooni alt.

See aasta on kriitiline väga mitmel põhjusel. Olulisemad on vaba tööjõu puudus, ebakindlus, mis tuleneb kirglikke arutelusid põhjustanud tulevastest maksumuudatustest, tööliste tootlikkuse madal tase ja poliitilised ähvardused Idast, milles lubatakse karistada majanduslike sanktsioonidega, kui Eesti ei tõtta alandlikult ähvardajate soove täitma. Majanduslikul rindel kerkib hoogsalt jooksevkonto defitsiit, kasvav inflatsioon ähvardab kontrolli alt väljuda ning palgad on juhtimas kogu seda probleemipaketti (tegelikud palganumbrid näitavad hetkel kolmekümneprotsendist kasvu). Kõik see võib kaasa tuua (vali meelepärane vastus): 1. majanduslanguse 2. majanduskasvu ulatusliku aeglustumise, 3. majandusseisaku 4. sügava majanduslanguse.

Mõned poliitilised liidrid tahavad kulutada Eesti vastleitud rikkusi purjus meremeeste kombel, lubades kõigile kohest rikastumist ja suuri varandusi, kui neid ainult tagasi ametisse valitaks. Uusrikkad Eesti oligarhid, kes neid liidreid toetavad, viivad nüüd oma äsjaleitud varanduse välisturgudele ja investeerivad tugevalt välismaisesse kinnisvarasse, selle asemel, et koostada plaane jätkusuutliku Eesti majanduse jaoks. Siinkohal tahaksin ma teada, miks ei toimu diskussiooni tootmisettevõtete üle, kes kolivad Eestist ära, kuna ei leia töölisi? Kus on rahvajuhid, kes peaksid rääkima Eesti strateegilisest tegevuskavast, kasutades ära parimad IT võimalused ja arendades need välja progressiivset ja jätkusuutlikku tulevikku silmas pidades? Kus on arutelu raha säästmise teemal, et valmistuda ülekuumenenud majandusest tingitud vältimatuks majanduslanguseks? Kus on liikumine, mis aitaks välja arendada välismaisest naftast sõltumatut ühistransporti?

Palun ärge võtke neid küsimusi rünnakuna, vaid soovina avada uks edasise arutelu tarvis, et hoida Eestit tugevana.

Tööjõu ränne. Parafraseerides president Toomas Hendrik Ilvest: vene töölisi ei hakata laskma Eestisse, ei ole olemas poliitilist parteid, kes suudaks toetada ja alal hoida sellist ideed. Ma ise toetan suletud uste migratsioonipoliitikat kultuurilisest vaatevinklist lähtudes. Tuleb silmas pidada eestlaste väikest arvu, eesti keele haprust ning Eesti kultuuri, mille säilitamise eest võideldi kogu viiekümne aasta pikkuse okupatsiooni jooksul. Ukse avamine kolmanda maailma võõrtöölistele on väga ohtlik, sest ainuüksi oma arvukusega võivad nad Eesti tasakaalu häirida. Eesti ei ole enam odava tööjõu turg. On tehtud suuri välisinvesteeringuid tootmisesse, tööstusettevõtetesse ja teenindusfirmadesse, kes on nüüd hädas ja tunnevad end petetuna, kuna neile tõotatud jätkusuutlik tööjõud ei ole enam saadaval. Mitmeid kaebusi on kuuldud meie välismaiste kaubanduskodade koalitsiooni liikmetelt, kes esindavad Inglise, Rootsi, Prantsuse ja Ameerika ärihuvisid. Käib äge vaidlus selle üle, kuidas probleemi lahendada. Kellelgi pole lihtsat ja kiiret lahendust. Lahendust lihtsalt ei olegi - peale piiride avamise, mida aga ei juhtu.

Ettevõtted ei seisa paigal ja teevad jõupingutusi, et oma investeeringuid ja huvisid kaitsta. Paljud firmad, kes on tööjõutundlikud ja suudavad ümber asuda, viivad oma tootmise odavamatele turgudele. Sellele ei tohiks vaadata kui halvale asjale nii kaua, kui maksud ja korporatiivsed stiimulid, mis nende peakortereid siin hoiavad, on Eestis paigas. Teised firmad jätkavad palkade tõstmist ja impordivad oskustöölisi ning toovad sisse töölisi teistest EL-i riikidest sedamööda, kuidas palganumber tõuseb ahvatlusväärseks. Mõned firmad kahjuks lihtsalt lahkuvad. Eesti peaks selle üleminekuaja üle elama, kuigi mõned majandussektorid peavad väikse mõõna läbi tegema.

Suhted Venemaaga. Majanduslike sanktsioonide oht seoses nafta transiidi lõpetamisega on kahtlane. Enamus rahast, mis selles majandusharus teenitakse, läheb nende taskutesse, kes omavad firmasid ja nende tarnijaid. Küsimus on, kas need ärimehed hakkavad endale jalga tulistama? Arvatavasti mitte, nii et võib vastata - see on tühi ähvardus, millel on ainult üks eesmärk - ahvatleda meie vene kogukonda teatud poliitilise partei eest hääletama. Eestlased liiguvad edasi oma valitud teed ja pronkssõduri probleem lahendatakse viisil, mida toetab enamus. Nii nagu peab käituma vaba ja avatud demokraatia puhul, ilma Idast tulevaid ähvardusi kartmata.

Palju reaalsem oht Eestile on nende Moskva venelaste mõttelaad, kes ikka veel arvavad, et Eesti kuulub neile, et nad vabastasid Eesti ja et ühel päeval on neil jälle kontroll Eesti üle. Vene kogukond Eestis peaks olema kõige valjuhäälsem protesteerija nende ideede vastu ja uhkelt Eesti lippu lehvitama ning tähistama Eesti vabadust, mitte Vene okupatsiooni. Olles olnud siin välismaalasena vaid viis aastat, on minul rohkem lojaalsust Eesti suhtes, kui ma seda näen paljude venelaste puhul, kes sündisid siia sund-immigreerunud vanematele. Ma arvan, et see on vähemusgrupp, ja enamus vene ärimehi, kellega ma kohtun, on piisavalt intelligentsed, et pidada lugu oma võimalusest elada ja töötada siin riigis. Eesti majandus on seotud Venemaaga rohkem kui vaid naftatransiidi kaudu. Kuigi tulevikus võib ette näha mitmeid vaidlusi ja tülisid mõnedes ärisektorites, jätkab üldine kaubandus kasvamist ärilt-ärile, poliitilistest hoiakutest hoolimata.