IRL: nõuame välisministri kohta endale

"Meie esimene valik oli ja on välisministri koht," ütles eile pärast rahvusraamatukogu auditooriumis koos istunud IRLi eestseisuse istungit IRLi peaministrikandidaat Mart Laar.

Kuigi eestseisuse istungile ajakirjanikke ei lubatud, oli koridori kuulda erakonna kaasesimehe Taavi Veskimägi sõnu, mille kohaselt loeks avalikkus IRLi otsusest nõustuda Reformierakonna nõudmisega välja, et selline ministrikohtade jaotus oleks IRLile kaotus.

Küsimusele, kas Reformierakonna teine pakkumine, mida IRL esmapilgul palju paremaks hindas, ikkagi IRLile ei sobinud, vastas Laar: "Kindlasti mitte! Vaadates erakonna profiili, meie kogemust ja mis seal salata, ka rahvusvahelist tausta, on välisministri portfell Eestile kõige kasulikum valik ja me hoiame sellest valikust väga selgelt kinni."

"Asi pole üldse minus, me pole arutanud ühtegi isikut. Siin pole tegemist mulle millegi pakkumisega. See on vale arusaam läbirääkimistest," lausus Laar eile.

Intervjuu välisminister Urmas Paetiga.

Kas Teil on ambitsioone olla edasi välisministri kohal?

Mina lähtun sellest, mida kunagi on öelnud Märt Rask: ühelgi ministril ei saa olla õigustatud lootust ameti püsimisele.

Minul ei ole siin väga öelda. Kõigepealt on erakondade seisukoht ministrikohtade jaotuse osas, sellele järgneb koalitsioonis osalevate erakondade kokkulepe. Kui on teada, mis kohad on mingil erakonnal, peab erakond pakkuma välja inimesed. Minul ega kellelgi teisel polegi midagi öelda.

IRLi soov saada välisministri koht oli Reformerakonnale teada juba esimesest kõnelusest peale. Avalikkusele siiski hämati, et need pole tähtsad ja neid ei arutata. Miks?

Keegi pole öelnud, et nad pole tähtsad. Nii nagu on räägitud, on ka olnud. Kõigepealt vaadatakse läbi erakondade programmid, kas seal on ühisosa valitsusleppe sõlmimiseks, ja siis alles vaadatakse kohtade jaotust.

Siin on ka selline praktiline nõks juures: kui on algusest peale teada, missugusele erakonnale mis portfell, siis ka programmi tegemisel igaüks võitleb oma valdkonna eest ja see ajab asja veelgi keerulisemaks.

Ministrikohtade jaotust vaadates andis Reformierakond IRLile kõige raskemad ja ebapopulaarsemad ministriportfellid, nagu sise-, sotsiaal- ja kaitseminister.

Mina pole selle väitega nõus, et üks või teine ministrikoht on parem või raskem või vähem tänuväärsem.

Näiteks Prantsusmaa siseminister Nicolas Sarkozy on kõige populaarsem presidendikandidaat. Näiteks Läti kultuuriminister on pikalt olnud valitsuse kõige populaarsem liige.

Meil on sotsiaalvaldkonna eelarve kõige kiiremini kasvav ja seal annab väga palju ära teha. Ei saa öelda, et üks või teine minister oleks mittetänuväärne.

Kas Te oleksite välisminister edasi või võtaksite vastu taas kultuuriministri koha?

Ma ei ütle selle kohta mitte midagi. Olen teinud seda tööd kaks aastat ja andnud oma parima. Selge on, et valimised on alati vahejoone tõmbamise koht.

Nii et, kui vaja, lähete mõnda muud valdkonda juhtima?

Seda ma pole öelnud.