Peeter Vilipuu: Lihtsalt Peeter

"Ega neid peakski keelama, neile tuleks lihtsalt aktsiis otsa panna, et nad oleksid kallimad kui lamellid," teab Vilipuu, kelle arvates on naelrehvid õigustatud vaid kusagil Lõuna-Eesti käänulistel kruusateedel.

25 aastat Eesti üht suurimat teedeehitusfirmat juhtinud mees teab, mida räägib, just tema võitleb igapäevaselt naelrehvikahjustustega. Nii tööl kui ka teel, näiteks autoroolis.

"Mul on Lexus, selline džiibi moodi, mille tagumine ots on selline, et kohe tõmbab sodi külge," räägib Vilipuu ning nendib: "Puhta autoga saan sõita siit (Laagrist - toim.) kesklinna." Selle vaevalt kümnekilomeetrisel teejupil on piisavalt palju naelrehvidest peenestatud asfalti, et Vilipuu uhke auto ära mäkerdada.

Pahesid Vilipuul ei ole. Kui, siis vaid seesama Lexus, mis pole just kõige säästlikum auto. Sellega seoses meenub talle, et sai mullu jõulude ajal Lasnamäe kanalis kiirustamise eest trahvi - 1600 krooni. "Seal kanali lõpus, kus on vaheldumisi 50 ja 70 märgid, sõitsin just bussist mööda ja…," selgitab ta.

"Ma ei ole selle 25 aasta jooksul mitte kordagi siin tööl kellegi peale karjunud," meenub Peetrile hoopis üks tema headest külgedest. "Ja ma ei otsi süüdlasi, ma otsin põhjuseid, et neid siis muuta."

Lahkudes märkan ukse kõrval nurgas kaht golfikeppi. Et siis ikka on peale fotograafia veel üks hobi, pärin. "Paar aastat pole juba mängima saanud," kahetseb Vilipuu.

"Enam pole vaja rajooni täitevkomiteele aru anda," ütleb nooruses Baikali-Amuuri magistraali (BAM) ehitanud Peeter Vilipuu, "ainult maksuametile."

Kolmkümmend aastat tagasi ehitas Vilipuu koos tuhandete teiste töölistega BAMi. Aastad 1977 kuni 1979 veetis ta koos naise ja esimese, 1971. aastal sündinud tütrega Lääne-Siberis, Arhangelski kandis.

"Noh, ma olin ju vanemleitnant, väga keelduda ei saanud," meenutab mees. Esimese pool aastat elas perekond Vilipuu vagunelamus, sellises, nagu praegugi ehitustel kasutatakse, seejärel said juba korterikese puitkilpbarakis.

"See oli pliidiküttega ja talvel sai elada vaid ühes toas, teist ei köetud. See teine tuba kogus niiskust ja oli seetõttu jääs," kirjeldab Vilipuu Siberi kliimat.

"Voodi oli köögis pakkude peale tõstetud, et oleks pliidiga samal kõrgusel, siis sai elada. Põranda pesemisel tuli jälgida, et teist korda märja lapiga enam üle põranda tõmmata ei saanud - põrand jäätus esimese tõmbamise peale ära!" Seevastu polnud seal eriti palju sääski - maa ju igikeltsaga kaetud. "Suvel võis jah ojakeste põhjas sambla vahel jääd näha," räägib Peeter, et ka raudtee rajati igikeltsale.

"Sildadele puuriti vaiad maasse. Huvitav kogemus oli, seal oli ikka Jaapani ja Lääne-Saksa tollane moodne tehnika kohal."

Mõni aasta hiljem viis elu Vilipuu uuesti Siberisse, seekord Surgutti.

"Seekord ma ütlesin, et tahan kolmetoalist korterit Lasnamäele, muidu ei lähe. Lasin korteri enne kätte näidata kah," ütleb Peeter.

"Naine, siis juba kahe lapsega jäi Lasnamäele ja kanalist üle tollal silda veel ei läinud, Smuuli silla tulevane asukoht oli aimata ning naine pidi polikliinikusse läbi kanali minema."

Kuigi töö käis vahetustega - kuu Siberis, teine kodus, pidi Vilipuu, kui juht korraga 9 kuud kohal olema.

"Varem pensionile? No BAMi aasta läheb küll pooleteise eest, aga kellele ma neid pabereid ikka näitama lähen?" imestab ta sellise küsimuse peale. "Kuidas ma lähen nende paberitega? Ise veel ettevõtja ka ja…"

Ettevõttel läheb aga hästi, kolmapäeval arutas juhatus ja nõukogu esimese poolaasta tulemusi ning Vilipuu näost õhkub rahulolu.

"Poolaasta tulemused on suhteliselt head," otsib Peeter sõnu. "Andsin üle suhteliselt nõrga bilansiga, head tööd on uued juhid teinud."

Ühtäkki meenub talle: "1993. aasta jaanipäeval polnud meil ühtki lepingut! Aasta lõpetasime miski 13,6 miljonilise käibega." Eelmise aasta lõpetas TREV-2 1,2miljardilise käibe ja 68miljonilise kasumiga ning käimasolevgi aasta ei tohiks kehvem tulla. Jaotamata kasumit on kogunenud üle 50 miljoni krooni.

Väga raske on midagi öelda, me oleme juba 82. aastast saadik kõrvuti kabinettides olnud… Mis ma oskan öelda, ta on äärmiselt erudeeritud mees, kui on vaja midagi keerulist juurutada, siis on temast suur abi, insenerimõtlemisega. Viimati viisime teedemasinad 3D juhtimisele. GPSi abil võtame satelliidilt koordinaadid ja kõrgused ja…, ta sai minu teada aastal 2002 mingi aasta inseneri tiitli uute tehnoloogiate juurutamise eest teede-ehituses. Hariduse poolest on ta sillaehitaja, aga ta on teemeistri peres kasvanud, teist põlve teedeehitaja ja teab teede ehitamisest A-st O-ni välja, mõnda asja teab lausa aatomi tasemel. Asendamatu inimene keeruliste asjade juurutamisel.

Ega muidu ei saa ju nii kaua koos töötada, kui hästi läbi ei saa. Mõnus mees on ta.

Ütleme, et Peeter on selline väga tark mees. On osanud oma firma väga tublisti üles ehitada, samas oskab ta inimestega väga hästi suhelda, mõistab nalja. Ta on ka väga sihikindel inimene, tema sihikindlus on mulle alati imponeerinud. Samuti tema oskus vastu võtta õigeid otsuseid ja ette näha, mis teedeehituse turul toimuma hakkab. Tema ettevõte on päris mitmel korral Eestis pioneeriks olnud. Mina pean temast kui teede-ehitajast ja kui inimesest väga lugu.

Ma vist parem ei kommenteeriks... Igal juhul on ta väga hea inimene, väga hea abikaasa, väga hea laste isa, olen kuulnud, et ka väga hea kolleeg, jah, väga hea inimene, ma ei oska mitte midagi negatiivset tema kohta öelda.

Normaalne mees, üldiselt saime hästi läbi, kuni… (jätab jutu lõpetamata, ütleb, et ajaleht pole selle jutu jaoks õige koht - toim.).