Pahade poiste uus unistus -Dodge'i macho-maastur Nitro

Juba loo pealkiri kõlab nagu väljavõte mõnest kõva mehe õpikust, mis siis veel autost rääkida.

Uut Nitrot vaadates on küll tunne, et rinnakarvad lähevad rohkem krussi ja õlale peaks mingi leekidega tätoveeringu tegema. Lihtsalt ta näeb väga musklis ja ilmselgelt macho välja. Paljud ajakirjanikud on seda autot mustanud ja nimetanud tema sisu järjekordseks lolli ameeriklase unistuseks. Mina nii ei arva. Mulle Nitro meeldib, väga meeldib. Jah, eelmised Euroopa turule suunatud Dodge'i mudelid ei ole just inseneritehnoloogia suurimad saavutused või siis isegi mitte ligilähedale, kuid ma ei saa ühtegi halba sõna öelda auto kohta, mis on üdini ülbe välimusega ja õhkab jõulist olekut ja karmi suhtumist.

Välimus on selle auto trump igas mõttes. Olgu, on palju neid, kes arvavad, et selle auto puhul muu ei aita kui Statoili stardipakett ehk liiter bensiini ja tikud. Mulle see aga meeldib ja peabki meeldima, sest auto tõmbab endale rajult tähelepanu, tema välimuses võib leida kergeid retropaneele ja teda võib pikemat aega vaadata ilma okserefleksi tekkimiseta.

Sisu… Noh jah, tõepoolest on keskkonsool tehtud odavast plastikust. Ma küsin vastu - aga mis siis?

Nad on vähemalt ponnistanud ja teinud armatuuri võimalikult õhukese ja odava plastiku pinda pole just palju. Proovisõidu autol oli ka nahksisu ja ekstrana ka suure Dodge'i märgiga uksepolstrid, mis mõjusid üsna efektselt. Nad oleks veel šefimad olnud, kui ma ise poleks pidanud neid lõplikult tüüblitesse kinnitama.

Mootor on suur turbodiisel. Pedaaliga mängides sikutab ta igast asendist ja ei tekita probleeme ühelgi kiirusel möödasõitu tehes. Seda kõike diislile omase kütusekulu juures.

Rool on igati asjalik. Kas just täpne, kuid saab oma ülesannetega hakkama. Mugav on ka ümberlülitatav nelikvedu. Tavaasendis on Nitro tagaveoline, kuid seda saab üle küngaste rändamiseks nelikveoliseks lülitada.