Veesooned - oht, mida annab vältida

"Lasime algul lihtsalt huvi pärast krundil olevad veesooned üle vaadata, kus nad jooksevad ja kui palju neid üldse on," räägib majaehitaja Jargo Turkin. "Oli kaks veesoont: üks jooksis enam-vähem krundi keskelt, teine krundi piirilt. Veesoone peale jätsime maja garaažiosa."

Kui vundament valmis sai ja tasapisi seinu hakati ehitama, avastas Turkin, et sinna kohta, kust jooksis veesoon, oli vundamenti pragu ilmunud. "Nüüd, kus maja on valmis, on kivivoodrissegi väike pragu löönud," kurdab mees ning soovitab veesoontega seonduvat tõsisemalt võtta.

"Mõistlik inimene elab loodusega kooskõlas, loodus määrab meie eluruumi, ei saa nii, et ehitame, kuhu meile meeldib," räägib kunagine kinnisvaraarendaja, praegu juba pensionil Jüri Raag.

Raag peab veesoonte küsimust peamiselt tunnetuslikuks, kuid toob välja ka puhtpraktilise poole, mõne aasta taguse loo, kus maja ehitati nõnda, et ühe nurga alla jäi tugev veesoon. Tagajärg oli see, et maja nurk vajus lihtsalt ära.

"Veesooned iseenesest ei ole midagi keerulist, kui võtta geoloogilises mõistes," selgitab geoloog Joel Jalast, kelle põhitöökoht on AS Viimsi Vesi. "Vesi saab voolata ainult mööda kivimi sees olevaid lõhesid ja need ongi veesooned. Seda on hästi näha näiteks mööda Lasnamäe kanalit sõites: terved kivid, lõhed, terved kivid. Aga kui on liivad, kruusad ja moreen, siis on vesi aastatuhandetega lihtsalt uuristanud endale tunduvalt parema voolutee."

"See siis ongi veesoon ehk teisisõnu vee aktiivse liikumise vöönd pinnases. Mitte midagi erilist. Ainus vahe on selles, et kui sa paned kaevu nende vööndite vahele, siis sa ei saa vett või saad väga vähe vett," räägib Jalast, kes valdavalt tegeleb kaevudele asukohtade leidmisega.

Keskmisel krundil võtab veevööndite määramine aega pool kuni poolteist tundi: et paigutada maja veevööndite vahele, määrata kaevu ja kanalisatsioonikaevu asukoht. Lisaks kulub aega selgitustööle - miks ikkagi just nii ja mitte teisiti.

"See on nagu geofüüsika: määratakse pinnase elektrijuhtivuse takistus ja siis takistuste erinevuse järgi interpreteeritakse, mis seal all võiks olla," kirjeldab Jalast veevööndite leidmist. "Selle asja juures on inimene aparatuur, ükskõik, mis ta käes hoiab, on aga osuti. Ja see osuti näitab anomaaliaid maas: elektrikaableid, veetorusid, veesooni."

Jalast lisab, et kuna inimene ise on soonte määramise juures peamiseks aparaadiks, siis sellist tegevust päris teaduseks ei peeta - inimene on ju pea kontrollimatu ning tema tehtud oletused pole graafiliselt mõõdetavad.

"Õnnetuseks tehakse majad kõige kuivemal ajal, ma mõtlen vundamentide rajamist, siis ei pruugi veesoontega ristumist tähelegi panna," selgitab Joel Jalast. Kuival ajal rajatud vundamentidele saabub katsumusaeg koos kevadise ja sügisese kõrgveega, kui need vööndid uuesti täituvad ning vesi surub kuskilt ikka välja. Pärast on küll palju pahandust, aga varem lihtsalt ei tuldud selle peale, et veesoonte paiknemine välja uurida.

Jalast kirjeldab, et veevööndite kohal on pinnas aktiivsem ehk mängib. Kui maja konstruktsioon ei ole piisavalt tugev, võib selline mängimine veesoonte kohal praod sisse lüüa. "Eriti tellismajades on näha, kuidas praod jooksevad vahel üles välja. Üldjuhul on seal veesoontega tegu," ütleb Jalast.

Endine kinnisvaraarendaja Jüri Raag lasi omal ajal ikka kruntidel ka veesooned enne maja asukoha planeerimist ära määrata. Tema viimatine suurem projekt oli OÜga Majakeskus: Rätsepa Kodu Harjumaal. Seal on majad kruntidele paigutatud ilmakaari ja veesoonte asukohti arvestavalt.

"Tänapäeva kinnisvaraarendajad ei arvesta planeerimisel loodusega kooskõlas elamisega, sealhulgas veesoonte paiknemisega," pole Raag rahul. "Lähtutakse ennekõike ärihuvidest. Kuidas tulevane elanik seal elada saab, sellele ei mõelda."

Krundil majale asukoha otsimisel võiks veevööndite määramine olla profülaktikaküsimus. "Kui inimesed tahavad hästi elada, siis tehku see väike asi ära, saaks kohe algul asjad paika. Palju lihtsam, kui hiljem kõik ümber teha," julgustab geoloog Joel Jalast inimesi veevööndeid määrata laskma.

Joe Jalast ei usu, et päris iga inimene ise vitsaga mõõtmisega hakkama saaks. "Ega igaühel pole ju lauluhäält ka antud," ütleb Jalast. "Väga palju oleneb muidugi treenitusest. Jalad peavad olema kindlalt maas."

Jalast arvab, et eelkõige peab sooneleidja ise tehtava töö õigsuses kindel olema: "Udutama ei tohi hakata, siis hakkad udutama juba ka iseendale."

Kaevude puhul on mõõtmistulemused kohe näha: kui vähese veega piirkonda ehitatud kaevust vett hakkab tulema, on see järelikult sattunud tugeva veesoone peale.

Veesooned pole head ega halvad, lihtsalt inimene peab ise oskama valida, kuhu ta ehitab oma maja, kuhu paigutab magamistoa ja kuhu kaevab kaevu.

Hüdrogeoloog Joel Jalast tunnistab veesoonte mõju inimeste tervisele ja heaolule.

Jalast teab oma praktikast rääkida rohkesti lugusid, kus inimesed pärast seda, kui nad oma voodi veesoone pealt mujale tõstsid, mitmesugustest hädadest lahti said.

"Ma ei ole meedik, ma ei tea, mis inimesega täpselt toimub. Aga kui selgub, et mitmesuguste tervisehädadega lapse voodi peatsis on tõesti veesoonte ristumiskoht ning pärast voodi ümbertõstmist hädad kaovad, ei jää mul muud üle, kui uskuda - eriti kui tegu on lapsega, kes ometi ei sisenda endale, et tema hädad tulenevad veesoontest."

"See pole mingi Hiina filosoofia," tõstab Jalast häält praegusaja feng shui maania peale ning rõhutab, et samu põhimõtteid, nagu feng shui puhul rõhutatakse, oskasid meie esivanemad kasutada ka vanasti kodutalude rajamisel. "Ma olen ise küllalt neid maju üle vaatamas käinud - seal all ei ole ühtegi vööndit, kuid kaev on vööndi peal," ütleb Jalast.

Vanad rehielamud on ida-lääne-suunalised, et õu oleks alati päikese poole, põhja pool on aga väike aken ja mets kohe selle taga, et tuul peale ei tuleks. "Vitstega mõõtmist on juba sajandeid tehtud ja nüüd räägitakse nagu uuest asjast!" imestab Jalast. "Midagi uut pole juurde tulnud, lihtsalt vanad asjad on ära unustatud."

Autor: Tene Hook