Nädal Peeter Raidla pilgu läbi

Läinud nädalavahetusel kulmineerunud Eesti Vabariigi 90. aastapäeva pidustused pakkusid kõneainet kõigiks järgnenud päevadeks. Et mis kellelgi seljas oli ja kes kellega käis. Ja kes ikka kutsuti ja kes kutsumata jäeti. Eesti Ekspressi arupärimine vastuvõtu täpsemate asjaolude kohta põrkus vastu presidendi suuvoodri Toomas Sildami raudset rinda. Tundub, et eksajakirjanikust nõunik on oma rolli hästi sisse elanud, dikteerides raudse käega, kellele millist infot jagada ja kas seda üldse anda.

Kogu selle tühijutu taustal jäeti suurema tähelepanuta Pärnus avatud ausammas - kunagise Endla teatri trepp koos rõduga, millelt 90 aastat tagasi loeti esimest korda ette iseseisvuse aluseks saanud "Manifest kõigile Eestimaa rahvastele". Telerist nähtud põgusa pildi põhjal on küll raske uue ausamba ilu hinnata, kuid esmamulje on meeldiv.

Nüüd võiks peaminister Andrus Ansip võtta Pärnu linnapeast Mart Viisitammest eeskuju ning ka Tallinnas Eesti vabadusesamba püsti panna. Olgu või jõuga. Mis sest, et sel nädalal taas tugevaid vastuhääli hakkas kogunema. Ausammas Reaalkooli veerel on küll kena, aga piinlik on sinna riigi külalisi viia. Kui lähtuda ENSV asendamisest riigiasutuste nime ees täheühendiga EV, siis kestab see piinlikkus juba 18 aastat.

Töötukassa tegi oma margi täis, keeldudes ütlemast, milliseid tehinguid on sooritatud meie ühistel pingutustel kogunenud miljardite kroonidega. Peakassiir Meelis Paavel varjus meie ühisraha keerutava välispanga nurga taha, väites, et rahapaigutused on pangasaladus.

Pigem on põhjus ikkagi selles, et meie ühiskassa haldurid on rahapaigutustega tõsiselt alt läinud ega taha seda tunnistada. Taas riigikontrolöriks kinnitatud Mihkel Oviir peaks nüüd ka oma vastastele tegudega näitama, et ta on õige mees, ning tirima töötukassa salajased tehingud avalikkuse ette. Sest kui võim on rahva käes, siis kelle käes ta on? Ega ometi töötukassa käes?

Kui uskuda Eesti Energia ajakirjandusele esitatud andmeid, siis on praeguste ja tulevaste tuuleparkidega sõlmitud lepingute ja kehtivate liitumispakkumiste maht ületanud meie energiatarbimise vajaduse. Tõsi, jagatud liitumislepingutest on praeguseks tootmiseni jõudnud vaid vähesed, pakkudes tarbimisele katet üksnes mõne protsendi ulatuses.

Kui siia lisada kavandatud ja kavandatavad koostootmisjaamad, mis ähvardavad neelata suure osa meie puidujääkidest, ja mõelda lisaks võimalikule tuumajaamale, võib Eestist tulevikus saada üks elektrikesksemaid riike. Tõsi, see kõik on tulnud kuidagi äkki ja ootamatult. Taustaks asjaolu, et ülepeakaela kiirustades ELiga liitudes jäeti ilmselt välja kauplemata piisav ja soodsam üleminekuperiood, et põlevkivienergia tootmist vähendada ja see keskkonnasäästlikumaks muuta.