Ettevõtlik muusik

Järg on jõudnud muusikani, kus teatrikeel ja vokaalne dramaturgia ootavad minult muusikateatrit, selgitab Kaljuste.

Klassijuhataja küsis teises klassis sama küsimuse. Vastus oli, et kunstnikuks või muusikuks.

Isa tegemised olid selgelt silme ees, ju see paelus. Laulsin isa käe all ka lastekooris. See, kuidas isa tööd tegi, mõjutas kindlasti.

Konservatoorium oli ainuvõimalik. See, et ma Reaalkoolist Muusikakeskkooli läksin, oli suuresti Jüri Plingi teene. Läksin koorijuhtimist õppima poolsalaja, nii et vanemad ei teadnudki.

Üks asi on olla peadirigent kusagil välismaal, kus töötad mõned nädalad.

Hoopis teine on luua oma koor, kellega koos arened. Kõik koorid peavad ennast maailma parimaks. Aga seda olen ka Filharmoonia Kammerkoori kohta kuulnud, mis on päris oma.

Igal õhtul on maailma kontserdilavadel keegi parim. Ka parimatel on paremad ja halvemad päevad.

Muutus ei ole toimunud mitte kollektiividega, vaid partituuridega koos olles. Muusikal on omadus inimest sisemiselt rikastada.

Oluline on jõuda tõeliselt huvipakkuvate partituurideni. Kuidas ja millal need lavale jõuavad, on juba tehniline küsimus. Aeg-ajalt on unistused ka täitunud. Praegu uurin rohkem ooperirepertuaari.

Seda tööd tuleks võtta väga tõsiselt. Tundsin, et olen aktiivse musitseerimisega nii palju seotud, et ei saa pühenduda.

Suviti olen teinud meistrikursusi erinevates maades: Jaapanis, Itaalias, Hollandis, Soomes ja Rootsis, neid kavatsen ka edasi teha.

Ikka nende partituuridega. Järg on jõudnud muusikani, kus teatrikeel ja vokaalne dramaturgia ootavad minult muusikateatrit. See on paeluv ja põnev teema.

Loomulikult peab ise ka administreerima. Ei ole vahet, kas olla orkestri peadirigent Ameerikas või tegeleda Eestis projektiteatriga.

Ikka tuleb püüda saada kontakt inimestega, kes tahavad kultuuri toetada. Administreerimine on võimaluste leidmine. Peab olema kursis, millised hoovad asjad käima panevad. See tegevus kuulub suvesse ja selle ettevalmistamisse.

Minu põhitegevus on dirigenditöö, sügisest kevadeni olen vabakutseline dirigent. Liigun mööda maailma ringi, mänedžer, kes mu tegevusi juhib, elab Berliinis.

See ongi aktiivne puhkus. Festivalid on üritused, kus saab ka puhata ja elu ning aega mõtestada.

Alustame kolmekuist festivali alati Kreegi päevadega juunis Haapsalus.

Sel aastal oleme pühendunud rohkem meestele. Kreegi päevadel kõnelesime Peeter Süda ja Cyrillus Kreegi sõprusest ja koostööst ning otsingutest sajand tagasi. Siis Tormise "Meeste laulud" ning kuu lõpus laulavad Naissaarel erinevad trubaduurid.

See on kokku väike eesti meeste mõtisklus.

On läinud mõnusalt rahulikult. See on ju küün suvekuude jaoks. See on mõeldud, et tulevikus luua muusikateatrit ning teha meistrikursusi. Et trupiga eralduda, olles eemal suvisest melust. Projektiteatrites on pillimängijad orkestrite vahel killustunud, saarel olek aitab rahuneda ja süveneda.

Loomingu määravad ideed ning loovus pulbitseb mitmel tasandil. Kas siis lood teost või kasutad tühja saart, kus inimesed pole käinud, selgitades, miks nad sinna üle mere peaksid sõitma.

Naissaar peaks olema Tallinna osa, nagu ta on ajalooliselt olnud ja milleks ta kunagi taas saab. Killustatus ei aita riigi arengule kaasa.

Võib-olla vabaks inimeseks saamise üle. Kui oled mitukümmend aastat kollektiivi juhina arvestanud inimeste soovide ja kriitikaga, siis vabakutselisena pole enam pidevalt kohustuste maailmas. Inimene vajab aja jooksul loomiseks erinevaid keskkondi.

Tõnu on karismaatiline. Ta teab, mida elult ja muusikast soovib. Ta on laia silmaringi ja suure visiooniga.

Tõnu on oma plaanid ja tahtmised kahtlejate kiuste teoks teinud, leides selleks alati sobiva võtme. Ta leiab ka muusika puhul alati võimaluse, kuidas keeruline muusika kuulajani viia.