Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Eestlased ei vaata varahommikul telerit
Emori projektijuht Peeter Teedla sõnas, et kindlasti vaataks televiisorit palju suurem hulk inimesi, kui ülekanne oleks primetime'l ehk televisiooni vaatamise tippajal kuskil kella 21 paiku õhtul.
"Erinevus on näha ka siis, kui võrrelda, kas on tööpäev või vaba päev. Töö ja väga varajased kellaajad ikka mõjutavad," sõnas Teedla, kes lisas, et ajavahe sööb vaatajanumbrid ära. "Kui ülekanded oleks paremal ajal, siis oleksid ka inimesed teleka ees," lisas Teedla.
Samas kinnitab Emori projektijuht, et meile olulised medalialad on olnud eestlastele soodsal ajal, millest ka paremad reitingud. "ETV saab palju vaatajaid, võrreldes kasvõi juuliga on ETV vaadatavus suurenenud kõvasti. Kindlasti ei ole praegu kuskil hiigelreitinguid. Aga ETV võidab, sest kõikide pilgud on siiski suunatud peamiselt neile.
Olümpiamängudega stardipaugu saanud ETV2 on oma vaatajaosakaalult ja reitingutelt samas suurusjärgus, kus teised nišikanalid.
"ETV2 asub samas kohas, kus näiteks Kanal 11 ja TV6. Kalev sport on veel madalamal. Nii, et olümpiainfoga on inimesed alati kursis," sõnas Teedla.
Olümpiamängude algusega samaaegselt tõmbas maailma tähelepanu ka avalöögi saanud Gruusia - Vene sõda. Meedia seisukohalt mõjutas see sõda eelkõige uudiste vaadatavust.
"Mingis konkurentsis need kaks tegevust omavahel ei olnud. Gruusia tõstis peaasjalikult uudistereitinguid ning tõmbas telekate ette palju inimesi, kes ehk muidu ei vaata uudiseid. Olümpia kindlasti ei kannatanud Gruusias toimunu valguses, meedia seisukohalt vähemalt mitte," sõnas Teedla.
Vaatajaskond suurenes oluliselt, kui näha sai Kanteri olümpiavõitu, kahepaadi hõbedat või ka rannavolle otsustavaid eelmänge ning Kanepi hiilgavat esinemist.
Maailmas köitis televaatajaid enim ujumine, keskmiselt 31 miljonit ameeriklast vaatas Michael Phelpsi võistlemist.
Olümpiamängud hakkavad lõppema ning ootused meie sportlastele on tasunud ennast 100%.
Me oleme õnnelik kuld- ja hõbemedaliriik, kelle sportlased võidutsesid rasketes tingimustes. Oleme õnnelikud ning tänulikud.
Loobime välja suuri sõnu nagu sangarid ning kangelased, jagame pärgi, lubame maad ja ilmad kokku. Patsutame õlale ja juubeldame. Siin aga kogu ilu ka lõpeb.
Iga imeline hetk ning lubadus tuleb aga argireaalsuses kohes katki murda.
Eriliselt labane ning samuti ka sümptomaatiline on valitsuse otsus paarirakendis hõbeda võitnud Jaansonile ja Endreksonile anda hõbeda eest vaid üks preemia.
Valitsuse jaanuarikuist otsust lugedes on kirjas, et kuldmedal maksab nii palju, hõbe nõnda palju vähem ning pronks veelgi väiksema summa. Jutt on ikkagi medalitest.
Hõbedaid on meil kaks, preemia aga ikkagi üks.
Mis juhtub aga siis, kui meie sportlased medali näiteks korvpallis või grupiviisilises kujundujumises koju peaksid tooma? Lubadust tuleb pidada, lubati premeerida, premeerige. Kui aga kitsas käes, siis ei tasu lubadagi.