Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Alampalk kaitseb tööinimest
Minu selge ja ühemõtteline vastus on - kindlasti mitte! Esiteks on alampalk absoluutne miinimum, millest vähem kellelegi maksta ei tohi. Sellise miinimumi kaotamine ei parandaks mitte kuidagi ühegi töötaja olukorda.
Teiseks on Eestis väga palju sotsiaalselt vastutustundetuid tööandjaid, kellele ainus nurgakivi palga maksmisel ongi üleriigiline alampalk. Kui palgasüsteemid tagavad töötajale ainult alampalga, siis tegutsevad tööandjad ise selle nimel, et üleriigiline alampalk säiliks kaua.
Seega saaks üleriigilisest alampalgast loobumisest hakata tõsiselt rääkima alles pärast seda, kui kollektiivsed palgalepped kehtestavad palgamäärad (sh alampalgad) kutsealade kaupa - st kui tööandjad ja ametiühingud lepivad omavahel kokku töötasu suuruse enamikus majandussektorites või tegevusaladel. Igal juhul on selline kokkulepe parem kui mis tahes riigiorgani n-ö administratiivselt paika pandud miinimumtasu.
Kolmandaks peab mingi minimaalne töötasu (olgu siis kuu-, päeva- või tunnipalk) olema kehtestatud - see näitab ka ühiskonna sotsiaalse arengu taset. Alusetu on arvamus, et inimesed tahaksid töötada alampalgast madalama tasu eest. Rääkimata juba tõsiasjast, et iga terve mõistusega inimene peaks tänapäeval väga hästi aru saama sellest, et madal palk ei motiveeri kedagi tootlikumale tööle. Kui nälja kondine käsi oleks tõhus meetod töö tasustamisel, elaks inimkond tänaseni orjandusliku korra tingimustes.
Rõhutamist väärib, et alampalgast loobumise asemel ilmneb arenenud riikides väga selgelt hoopis vastupidine tendents - üleriigilise alampalga seadustamine ka seal, kus see varem puudus.
Autor: Harri Taliga