Hea kava teeb elu kergemaks

Strateegiline planeerimine ja eelarvestamine on erinevad asjad. Plaan paneb paika, mida ja kuidas ettevõte teeb, kuidas osakonnad on seotud kogu ettevõtte strateegilise eesmärgiga ja kuidas eesmärkideni jõutakse. Eelarve on strateegiline plaan rahalises väljenduses - kui palju tuleb kavandatud tegevuste tulemusel raha sisse ja millised on sellega seoses tekkivad väljaminekud. Kui plaani abil jõutakse oma eesmärkideni, siis eelarve aitab aru saada, kas kulud on kontrolli all ja käibevahendeid on piisavalt. Vahel viib planeeritud tegevus hoopis raha ettevõttest välja.

Majanduskasvu tingimustes on rahavood üldjuhul positiivsed - seega võib tekkida petlik ettekujutus, et kui strateegilised plaanid on olemas, küll siis ka raha jätkub. Seetõttu paljud ettevõtted üldse ei koostagi eelarveid.

Puuduseks on seegi, et säästueelarve koostamisel käsitletakse kulusid sageli ühesugustena. Näiteks otsustakse vähendada kõiki kulusid kümnendiku või üht kulu (nt tööjõukulu) 15 protsenti. Eristada tuleks siiski strateegilisi ja mittestrateegilisi kulusid ning kokkuhoidu rakendada vaid viimaste puhul. Strateegilised kulud on kriitilised ettevõtte kasvu jaoks ja neis ei tohi kokku hoida.

Nii ei pruugi kümnendiku töötajate koondamine tuua soovitud efekti, kui tegu on ettevõttega, kus töötajate teadmised ja teenindusvalmidus on olulised. Eestiski esinenud tuntud juhtimismõtleja Tom Peters on oma blogis öelnud, et töötajate koondamine viib allesjäänute moraali ja efektiivsuse languseni (see edukusele kaasa ei aita) ega ole seetõttu alati kõige mõttekam strateegia.

Eelarves tuleb lähtuda strateegilisest plaanist, mis peab põhinema ettevõtte eesmärkidel ja olema piisavalt detailne, et saaks hinnata langeva nõudluse mõju tuludele ja kuludele, selgitada, milline valdkond on olulisim - ebaolulisemast võib ka loobuda. Limiteeriv faktor, millele eelarve muud read rajada, on üldjuhul nõudlus.

Strateegilisest plaanist lähtuva eelarvega on kindlam edasi liikuda - võrreldes seda pidevalt tegelikku olukorraga saab kontrollida, kas finantsseis on piisavalt hea ja kõik võimalused jooksvate rahaliste vahendite suurendamiseks on rakendatud. Samuti väldib see ootamatusi.