Peagi kinos: 'Kapitalism 3'

Konks on aga selles, et ei eraomand ega turud ei suuda funktsioneerida üksi. Omandiõigusi kaitsevad kohus ja korrakaitseorganid, turud aga sõltuvad järelevalveasutustest ja regulaatoritest. Poliitilises plaanis nõuab kapitalism kompensatsiooni- ja ümberjagamise mehhanisme. Kapitalismi ajalugu on olnud neist õppetundidest rikas protsess. Adam Smithi idealiseeritud turuühiskond vajas vaid "öövahina" toimivat riiki, veel 20. sajandi alguses nägid valitsused enda rolli majanduses piiratuna.

See hakkas muutuma, kui ühiskonnad demokratiseerusid ning ametiühingud ja teised grupid mobiliseerusid kapitalismi kuritarvituste vastu. USAs võeti vastu konkurentsiseadused, pärast suurt depressiooni hakati üldiselt tunnistama ka riikliku raha- ja eelarvepoliitika vajalikkust.

Riigikulude osakaal rahvuslikus sissetulekus kasvas praegustes tööstusriikides kiiresti: kui 19. sajandi lõpul oli see keskmiselt alla 10 protsendi, siis pärast Teist maailmasõda juba enam kui 40 protsenti.

See "segamajanduse" mudel oli 20. sajandi tippsaavutus, mis pani arenenud majandustes aluse enneolematule sotsiaalse sidususe, stabiilsuse ja jõukuse perioodile. Kuid 1980. aastatest alates hakkas see mudel murenema ja näib nüüd olevat oma aja ära elanud.

Selle põhjuseks on globaliseerumine. Sõjajärgne majandus toimis rahvusriikide tasemel. Riikidelt nõuti kaubanduse liberaliseerimist vaid piiratud ulatuses ning ühiskondlikult tundlikele sektoritele (nagu põllumajandus) tehti erandeid.

Praegune kriis näitab, kui kaugele me oleme sellest mudelist liikunud. Keegi polnud kaitsemehhanisme paika pannud, mis oleks vältinud maailmas liigse likviidsuse teket, eluasemebuumi ja -krahhi ning kriisi levikut epitsentrist kaugemale.

Järeldus: kapitalism pole mitte surnud, vaid me peame selle taasleiutama uueks sajandiks, kus majandusliku globaliseerumise jõud on endisest hoopis võimsamad.

Peame välja mõtlema, kuidas saavutada parem tasakaal turgude ja neid toetavate institutsioonide vahel ülemaailmsel tasandil.