Tasa sõudes kaugemale

Kui uskuda aktsiaturgu ja intressivahesid, siis on Ameerika majanduses hullem möödas. Kuid maailmamajanduses hädad alles algavad. Kui globaliseerumine ei saa vajalikku rohtu, siis on nii rikaste kui ka vaeste riikide majandusväljavaated ühtmoodi tumedad.

Kõige hullem oleks tagasipöördumine 1930. aastatesse, kõrgete kaubandustõkete ja isolatsionismi aega.

Järgmine kõige halvem asi on aga eeldada, et piisab pisikesest plaasterdamisest, et globaliseerumine oleks taas täie tervise juures. Nende globaliseerumise lõhede parandamiseks, mis finantskriis välja tõi, läheb tarvis tõelist pingutust ja loovust.

Esmalt head uudised. Ülemaailmne vastulöök kriisile oli päris hea. G20 ei suutnud küll kokku leppida ühtses majanduse elavdamise paketis või pangandusreformis, aga IMFi selja taha koondusid kõik. Enamik maailmas vastu võetud protektsionistlikest meetmetest pole tõsised: surmahoopi pole globaliseerumine veel saanud.

Tõeline katsumus on alles ees. Probleem on selles, et globaliseerumise nõrkusi ei saa ravida praeguste lahendustega. Globaalse reformi häda on selles, et piisavalt ambitsioonikad ettepanekud (nagu üleilmse finantsjärelevalveorgani loomine) pole elluviidavad, samas kui realistlikud ettepanekud (näiteks IMFi reform) jäävad liiga tagasihoidlikuks.

Finantsjärelevalve jääb endiselt riikide tasemele ja WTO roll ebaoluliseks. Finantskriis tõstis veelgi globaliseerumise ebapopulaarsust arenenud riikides, kus kontrollimatu kaubandus ja migratsioon (nii seaduslik kui ka ebaseaduslik) mõjutab halvasti tööturgusid.

Globaliseerumisel on komme viia asju makromajanduslikult tasakaalust välja, tekitada nõrku kohti finantssüsteemides, suurendada paljudes riikides ebavõrdsust. Asja teeb veel hullemaks see, et maailmas pole vajalikku liidrit. USA maadleb tohutu riigivõlaga ja küsimustega oma majandusmudeli sobivusest. Euroopa Liit tegeleb sisemiste probleemidega. Hiina on lihtsalt liiga vaene (sissetulek inimese kohta ostujõu alusel on vaid kaheksandik USA tasemest), et juhtoina roll üle võtta.

Ajalugu on aga näidanud, et globaalses majanduses on raske korda majja lüüa, kui pole üht domineerivat majandusjõudu. Kahe maailmasõja vahelisel perioodil tekkis samasugune liidrite kriis, siis viis see sõjani.

Meil on vaja sellist globaliseerumise visiooni, mis tunnetab oma piire. Me ei tohi mitte taga ajada maksimaalset avatust kaubanduses ja finantsmaailmas, vaid peame otsima sellist avatuse taset, mis jätaks piisavalt ruumi siseriiklikule sotsiaal- ja majanduspoliitikale nii rikastes kui ka vaestes riikides.

Parim viis globaliseerumine päästa on seda mitte liiga kõvasti peale suruda.