Bürokraatia raha teelt eest

Praegune rahandusminister lubas ametisse asudes vajadusel volitusi ületada, et euroraha ikka liikuma saaks. Ehk on seda mõne ministeeriumi koridoris tehtud, kuid välja igatahes ei paista, et üks väheseid reaalseid majanduse ergutamise mehhanisme oleks lisasurve taha saanud.

Me deklareerime dokumentides ilusasti, et ELi struktuuritoetuste eesmärk on toetada majanduse arengut, vähendada selle kaudu arenguerinevusi Euroopa regioonide vahel ja suurendada ELi kui terviku konkurentsivõimet maailmaturul.

Eriti ilusasti kõlab see, kui tuletame meelde, et 2007-2013 on Eestil võimalik kasutada struktuuritoetust 53,3 miljardi krooni ulatuses, millele lisanduvad veel põllumajandusse minevad jm vahendid. Rusikareegel ütleb, et kolmandik investeeringutest tuleb otse riigieelarvesse tagasi ehk see number annaks igal aastal otsest tulu maksulaekumiste näol üle 3 miljardi krooni. Rääkimata mõjust töökohtade säilimisele, inimeste toimetulekule.

Majandusprognoosi tutvustades tõdeti lootusrikkalt, et jalad on põhjas, aga see ei pruugi sugugi tähendada kõva ja kivist põhja, kust end lahti tõugata, vaid see võib olla savine ja mudane pinnas, mis meid enda sisse hakkab tirima. Ent juttu ei tehtud euroraha mõjust ega sest, kuidas raha kiiremini majandusse jõuaks.

Nõus, et päris suured summad on seotud riiklike suurprojektidega ning nende ettevalmistamine on pikk protsess, kuid ka nende käekäigust võiks avalikkusel olla pidev info. Eesti on suutnud suuri projekte teha juba aastaid, sestap ei tohiks uute ettevõtmine olla üle mõistuse käiv raketiteadus.

Eesti ettevõtjad ja ka kolmas sektor on olnud aktiivne kõikvõimalikes taotlusvoorudes osalema. Suures pildis võetakse meetmeist maksimum. Ent suurkärpimiste tulemusel on rakendusasutustes tekkinud tõsised probleemid praegu niigi pikkade menetlustähtaegade täitmisega. See näitab, et liigume euroraha kasutamises pigem vastupidises suunas, mitte sinna, kuhu tahaks ja millest meile räägitakse.

Valitsus peab ise suutma ja laskma ka oma haldusala asutustel sellega sisuliselt tegeleda. Vaatamata eurobürokraatiale suudame me ikka ise n-ö vindi totaalselt üle keerata. Meie enda väljamõeldud lisabürokraatia selge vähendamine europrojektide juures on esimesi samme, mis tuleb kiirelt astuda. Teise liigutusena rakendagem garantiide süsteem, mis annaks võimaluse reaalselt kasutada sildfinantseerimist ja ka avansilisi makseid. See ei ole kauge Euroopa probleem, vaid meie oma otsustamatus, miks need pole lõplikult rakendunud.

Lahenduseks on riigi jõuline sekkumine. Lõpuni ei saa nagunii kunagi kindlust, et iga sent on õigesti investeeritud, ent seepärast ei ole mõistlik protsesse pidurdada. Euroraha taotlemine ja projektide koostamine ning ka pärast aruandluse tegemine ei peaks kasvama omaette majandusharuks, vaid eesmärk olgu ikka majanduse arengu toetamine.