Miks on vaja piirata tehinguid lapse väärtpaberikontol?

Järgneb Indrek Nikluse kommentaar.

Senises arutelus uue perekonnaseaduse ja laste väärtpaberikonto teemal on domineerinud kaks vildakavõitu või vähemalt ebapiisavat lähtekohta.

Esiteks võib kriitikute arvamustest välja lugeda, justkui ei saakski enam lapse kontol tehinguid teha või vähemalt peab selleks iga kord kohtult luba küsima. See ei ole nii. Lapsevanemad saavad edaspidigi teha börsihaide kombel tehinguid minutite ja kas või sekundite jooksul.

Kui selliseid otsuseid koguneb näiteks vanaisa pärandatud ja ema-isa hallatavas suures väärtpaberiportfellis mitmeid, siis võib laps täiskasvanuks saades avastada tühja portfelli. Seetõttu tuleb investeerimisotsuste puhul lähtuda vähima riski printsiibist: kõik tehingud, mis võivad oluliselt mõjutada lapse varalist olukorda, peavad olema nii palju kui võimalik seadusega kaitstud.

Väärtpaberite juures tuleb arvestada sellegagi, et nendega võib käia kaasas vajadus teatud viisil tegutseda: näiteks aktsiate puhul osaleda üldkoosolekul, otsustada nõustumine või mittenõustumine ülevõtmispakkumistega, dividendide maksmise korral võib tekkida kohustus tasuda tulumaksu, mille rikkumine mõjutab last väga tugevalt jne.

Praegu on juba sarnasel moel piiratud tehingud lapse nimel oleva kinnisvaraga, sest lapse vara vajab ju kaitset. Kui näiteks vanaisa pärandas oma lapselapsele maja, siis peavad vanemad saama eestkosteasutuselt ehk omavalitsuselt nõusoleku, kui nad tahavad selle majaga tehinguid teha (müüa, pantida vms).

Miks peaks olukord olema teistsugune teise lapse puhul, kellele vanaisa pärandas toeka aktsiaportfelli? Lapselapse vara väärib mõlemal juhul ühesugust kaitset.