7. oktoober 2010 kell 9:42

Economist: Eesti on väike ja klannikeskne

Viimased suured erastamised Eestis on näidanud, et välisinvestorid ei saa Eesti poliitikuid usaldada, väidab Šoti investeerimispankur ja blogija James Oates.

Oatesi blogile pööras tähelepanu Economisti Eastern Approaches, mis refereerib James Oatesi kui “üht Balti riike paremini tundvat autsaiderit.” Economist: “Eestlased ja nende sõbrad peaksid pöörama tähelepanu tema teravatele märkustele Tallinna Vee kohtlemisele Eesti valitsuse poolt. Eesti on kaua olnud uhke oma laitmatu reputatsiooni üle mis puudutab korruptsioonivastaseid indekseid ja ettevõttesõbralikkuse reitinguid. …. Kuid nagu Oates märgib, see, kuidas Eesti on kohelnud suuri välisinvestoreid, on pisut räpane.”

Economist tsiteerib edasi Oatesi blogi, milles viimane meenutab alustuseks Eesti raudtee erastamise läbikukkumist:

“Ameerika investorid jäid jalgu mõjukatele Vene huvidele, mis piirasid nende osalust tulusal Vene kaubavedude turul. Kuid neil tuli võidelda ka Eesti poliitikute poolt seatud takistustega, kui korduvalt üritati muuta lepingute tingimusi, mille ameeriklased olid heas usus allkirjastanud. Osaliselt oli see ehk sellepärast, et mitmed Eesti poliitikud olid hakanud kahtlema raudtee erastamise headuses, kuid võimalik et see oli ka kuna nad olid põhimõtteliselt valesti mõistnud ettevõtmise iseloomu ja strateegiat.”

Investeerimine lõppes Ameerika investorite süüdistustega Eesti valitsuse vastu. Samal ajal kerkisid mitmete poliitikute ja riigiametnike vastased korruptsioonisüüdistused, kirjutab Oates. Nüüd näib sama rida minevat ka Tallinna Vesi, jätkab Economist Oatesi tsiteerimist. 

United Utilities on teinud Tallinna Vee viimiseks vastavusele rahvusvaheliste standarditega. “Kuid nüüd avaldatakse firmale poliitilist survet alandamaks hindu oluliselt rohkem, kui oli kokkulepitud erastamise tingimustes. Veelgi enam, firma usub, et Tallinna Vee vastu suunatud seadusandlust on muudetud – mis on täiesti meelevaldne. Firma on korduvalt nõudnud kohtumisi riigiametnikega ja need on korduvalt tagasi lükatud. Valitsus näib kohtlevat Tallinna Vett ja teisi investoreid ultimaatumi- ja mitte läbirääkimistepõhiselt.”

Oates süüdistab “Eesti poliitilise süsteemi väikest ja klannilist iseloomu”, mis võib “välisinvestorite jaoks olla läbipaistmatu”. Ühtlasi viitab Oates faustlikele paktidele, milledele mõned poliitikud on läinud.

“Terve vabaturumajanduse ja demokraatia aluseks on usaldus – ja investorid on leidnud, et nad ei saa mitte alati usaldada Eesti valitsust, et viimane ei murra või ühepoolselt ei muuda lepinguid, mille nad sõlminud on. Või et nad ei uuri põhjalikult tõsiseid süüdistusi, mis puudutavad ametiseisundi kuritarvitamist. Pole vahet, kas tegemist on korruptsiooni, põikpäisuse või lihtsalt ebakompetentsusega, tulemus on sama: tuntav kahju riigile.”

Economist möönab – “et olla õiglane valitsuse suhtes, valijad on Tallinna Vee suhtes üsnagi kurjad hinnatõusu pärast. Poliitikud peavad oma valijaskonda kuulama. Kuid nad peavad ka selgitama, mis on reaalsus.” Economist leiab, et “erastamise algsed tingimused võisid olla liiga pehmed, ja korraline seadusega sätestatud järelevalve liiga nõrk.” Kuid sellele vaatamata – “Eesti võib leida et hind, mis tuleb maksta küünilise avaliku kohtuprotsessi eest kõrgeprofiililise investoriga on kõrgem kui ainult advokaaditasud ja kompensatsioonimaksed,” kirjutab Economist loo lõpetuseks.

Autor: Katri Soe-Surén

Hetkel kuum