"Siivsaim" oleks ulatada poliitiline revolver

Salateenistuse sekkumine demokraatliku riigi poliitikasse saadab õigustatult inimestel judinad üle selja – valimised peavad otsustama valijad, mitte fantoomid. Eriti kehtib see endistes kommunismimaades, kus julgeoleku ja luureteenistused etendavad sageli poliitikas ebaproportsionaalselt suurt rolli, märgib Economist blogisissekandes.

Balti riikides viis julgeolekuteenistuse dramaatiline sekkumine 2004. aastal Leedu presidendi Rolandas Paksase tagandamiseni. Seda ettekäändel, et ta oli Venemaa salateenistuse ja organiseeritud kuritegevuse mõju all, mida Paksas ise eitas. Leedu praegune president Dalia Grybauskaite kahtlustab, et võib samuti olla sarnaste räpaste trikkide ohver.

Eesti julgeoleku- ja luureteenistus on väga hästi teadlikud ohtudest, mida otsene sekkumine poliitikasse endast kujutab. Seda dramaatilisem on kapo otsus avalikult teada anda, et Keskerakonna juht Edgar Savisaar on end kompromiteerinud sidemetega Venemaa rahastajatega.

Lugu alles võtab tuure, nendib Economist, kuid toob ära esimesed mõtted, mis skandaalist on tekkinud. Ajakiri tunnustab Savisaare rolli Eesti taasiseseisvumisel, kuid nendib, et sealt edasi on tema tegevuses mitmeid küsitavusi. Näiteks lindiskandaal üheksakümnendate aastate keskpaigas, mil Savisaar luuras eraturvafirma abil oma poliitiliste vastaste järel.

Tallinna meerina on Savisaar aga linna juhtinud pigem nii, nagu seda tehakse Chicagos, mitte Stockholmis. Teisalt on Keskerakonnal palju toetajaid Eesti venekeelse elanikkonna hulgas. Omal viisil on Savisaar andnud panuse integratsiooni (võrdluseks on Läti Harmoonia Keskus riigi tasandil alles poliitika äärealale tõrjutud).

Süüdistused on tõsised, märgib Economist. On oht, et Savisaare valijad käsitlevad seda kui laimukampaaniat. Eesti ametivõimudel tuleb näidata süüdistuste paikapidavust, ohustamata samas julgeolekuteenistuste allikaid ja meetodeid. Kõige siivsam lahendus oleks võib-olla see, kui Savisaare oma partei ulataks talle (poliitilises, ülekantud tähenduses) revolvri ja pudeli viskit, võimaldades tal väärikalt lahkuda.

Kõike kokku võttes ei ole juhtunu kindlasti see, mida Eesti praegu tahab või vajab, kui ees peaks olema hoopis triumfeeriv liitumine euroalaga.