Miks on seadusloomes endiselt võtmesõnaks kiirus?

2000ndate alguses osalesin seminaril, kust meelde jäi kurioosum - räägiti seaduste vastuvõtmisest ja Läti kolleeg kirus, et neil on ühe konkreetse seaduse vastuvõtmisega läinud ilmatu aeg - kaks kuud. Hiljem toimus samalaadne töötuba, kus Briti kolleeg kiitis erakordset kiirust, millega neil seadus vastu võeti - kõigest kahe aastaga. Minu hinnangul iseloomustas see nende kahe riigi arengufaase.

Mulle tundub, et Eesti õigusloomes liigume endiselt 1990ndate tempos, kus seaduste vastuvõtmisel oli võtmesõnaks kiirus. Nõukogude süsteemi lammutamisel oli vaja kiiresti uusi reegleid, mis aitaksid ettevõtluse ja omandiga seotud suhteid korrastada. 2011. aastal peaks võtmesõnaks olema hoopis kvaliteet.

Kirjutatud õigus peaks sisaldama kolme elementi: õiglust, õiguskindlust ja eesmärgipärasust. Jättes selle artikli raames kõrvale õigluse mõiste, keskendun kahele viimasele elemendile. Õiguskindlus ei tähenda mitte ainult seda, et riik peab tegema seda, mida on lubanud teha, õigus peaks olema ka kõigile selge ja üheselt mõistetav. Lugedes seadust, peab mõistma, kuidas antud olukorras käituda, et mitte seadusega pahuksisse sattuda. Paraku praegu on nii mõnestki reeglist ilma juriidilise hariduseta keeruline aru saada.

Seadustel peab olema konkreetne eesmärk - mida sellise regulatsiooniga soovitakse saavutada ja millist käitumist ühiskonnas esile kutsuda või ära hoida. Liiga sageli pole tehtud põhjalikke analüüse, mida regulatsioon endaga kaasa toob. Vältimaks suuri vigu võiks olla kaks kategooriat seadusi, mis vajavad rahu teatud aja enne valimisi: poliitilist süsteemi puudutavad ja olulisi majandus- ning ettevõtlusküsimusi reguleerivad seadused. Samalaadselt võiks toimuda järelkontroll seaduse rakendamise üle ning kvaliteedinäitajaks peaks olema väheste vaidluste arv.

Tuleks meeles pidada, et investorite jaoks võrdub õiguskeskkonna stabiilsus investeerimiskeskkonna atraktiivsusega. Kui ettevõtja ei tea, kas regulatsioonid ka homme jõus on või peab oma tegevuse kardinaalselt ümber vaatama, võib talle antud keskkonnas toimetamine tunduda liiga riskantsena. Ettevõtjate lahkumine tähendab aga automaatselt töökohtade kadumist ja maksutulu vähenemist.

Kohati tundub, et seadusandja peaks nägema, et vaidlus on seadusesse sisse kirjutatud. Vaidlused aga ei loo uut majanduslikku väärtust, vaid on koormaks nii inimestele kui ka riigile. Tundub lihtne puudulik seadus ikkagi vastu võtta ja edasine ei ole justkui seadusandja probleem, vaid kohtute, haldusaparaadi ja inimeste mure. Selline käitumine on vastutustundetu.

Vaidlustega sarnane muster tundub olevat seaduste kohese jõustamisega. Kuid sageli tähendab uue regulatsiooni kehtestamine suuremahulisi ümberkorraldusi. Seadust tuleb tundma õppida ja enda tegevust sellele kohandada. Seetõttu peaks senist praktikat muutvate seaduste vastuvõtmise ja jõustamise vahel olema piisav aeg, et rakendamine ei muutuks isikutele liialt koormavaks.

Mõistetavalt ei ole riigikogus kõikide valdkondade spetsialiste. Seetõttu võib juhtuda, et seadust ettevalmistavad ametnikud omavad teadmisest tulenevat võimu. Ametnikud on reguleeritavas valdkonnas targemad - nii peabki olema. Halb on aga see, kui poliitikud oma ebakompetentsuse varjamiseks ei esitagi küsimusi. Kvaliteet paraneb, kui kaasata seaduste ettevalmistamisesse rohkem huvigruppide esindajaid mitte ainult vormiliselt, vaid ka sisuliselt. Sisulisel kaasamisel võetakse ettepanekuid arvesse ja arutatakse läbi. Arusaadavalt ei ole see töömeetod mugav, sest nõuab suuremat pingutust kui dokumendi analüüsimine kitsas ringis.

Ometi on isikutel, keda seadus puudutab, väärtuslikku teadmist reaalsest elust, mis võimaldab ära hoida ebavajalike või vaidlusi põhjustavate sätete teket ning tasakaalustada ametnike tõde. Poliitikud saavad kaasamisest juurde asjakohast tarkust õigete otsustuste tegemiseks.

Eesti riik võiks olla faasis, mis võimaldab riigikogul senisest enam keskenduda õigusloome kvaliteedi parandamisele. Selle asemel, et järgmise valimistsükli lõpus hõisata seaduste rekordarvu üle, kuuleme, et suudeti vältida suuri vigu ning vastuvõetud seaduste baasil oli vähem vaidlusi.

Kas ühiskond on selleks valmis? Või tabab 300 asemel 30 põhjalikult läbi kaalutud seadust vastuvõtnud riigikogu kriitikalaine ja süüdistused muiduleivasöömises?