Hinnangu viga on minevikupärand

Hinnangud on oleviku suhtes enamasti ebaadekvaatsed. Hinnang tuleb minevikust ja on oleviku suhtes alati teatud ulatuses ebaadekvaatne, sest kõik muutub - kaotus pöördub homme võiduks, võidud kaotusteks, õnnetus õnneks jne.

Elu pole võimalik ette planeerida eilse põhjal (mida me kogu aeg teeme, sest peale mineviku ei tunne me midagi), on vaid hunnik tõenäosuseid, kuidas eile oli ja mis homme olla võiks koos ühe ja ainsa kindla asjaga - et midagi kindlat ei ole, et kõik muutub aegruumis.

Kui pikalt peaks asju ette planeerima? Enese jaoks olen asjad lahti mõtestanud nõnda - tea, mida tahad, esimene ja teine samm, mida astuda, on meil tavaliselt teada ja kõik ülejäänu vormub tegutsemise ja mitte planeerimise käigus.

Ja kui sa kogu eelneva jutu põhjal hüüatad: "Kallis, ma mõistan sind! Mõistan!", siis sa saad aru, aga mõistad omamoodi, mitte nii nagu mina.

Me kanname oma mineviku mustreid endaga kaasas ja meie käitumine on väga suures ulatuses põhjustatud sellest. Võime vaid aimata, teada mida keegi tunda võib, kuid me ei saa mõista, sest mõistmine tuleb ainult läbi praktilise kogemuse. Teadmine ainuüksi aga ei tähenda mõistmist. Raamatutarkus on raamatutarkus, see on riskivaba.

Selleks, et kogeda ise, tuleb alati riskida, sukelduda tundmatusse, kas just pea ees, aga jalad ees kindlasti. Ja kui see sukeldumine peaks tähendama, et saad kellegi käest selle tulemusel jalaga tagumikku, ei tähenda see muud midagi, kui et oled lööjatest sammu-kaks ees.