Eesti Ekspress ja Päevaleht on tänavu peatoimetajaid vahetanud. Miks nad seda tegid?Seda peab küsima Eesti Ekspressi või Päevalehe käest. Mina ei tea, miks nad seda tegid. Meie pole peatoimetajat vahetanud kuus aastat juba.

Võib-olla siiski peegeldab peatoimetajate vahetus praegust ajaperioodi?Eks headest inimestest on alati puudus ja peatoimetaja valikuvõimalused pole kunagi väga suured olnud. Minu arvates on päevalehtedes peatoimetajad isegi väga vapralt vastu pidanud,  näiteks Väino Koorberg on Õhtulehes olnud ametis hästi-hästi pikka aega (ligi 12 aastat – toim). Arvestades päevalehe stressirohkust ja töö väga keerulist iseloomu, on minu arvates ikka suhteliselt stabiilne peatoimetajate seltskond Eestis. Ja kõik need muutused meediaturul pole ka alati rõõmustavad, vaid pigem sellised ohtlikud meedia arengule.

Olete ühes enda varasemas arvamusartiklis nentinud, et ajakirjanike ja toimetajate vahetamine ajakirjandust ennast oluliselt paremaks muuta ei saa. Kas olete endiselt seda meelt?Ikka saab muuta. Muidu ei arendataks organisatsioone, kui mitte miski mitte millekski ei muutu. Minu seisukoht on see, et on olemas teatud parameetrid – demograafilised, sotsiaalsed, mis iganes tingimused – ja need on määranud meie ajakirjanduse asendi. Saame paremaks ja halvemaks muutuda sõltuvalt juhtidest, sest juhid otsustavad väga palju selles. Aga seda ma kindlasti pole väitnud, et sõltumata, kes mida juhib, on kõik ette määratud – nii fataalne see pole. Samas peab endale aru andma, et see mänguruum on Eestis. Alates selle suurusest, inimeste arvust, sellest,  kas nad elavad linnas või maal, kas nad on haritud või harimatud.

Autor: Katariina Krjutškova, Aivar Hundimägi