Silvia Kruusmaa • 1. veebruar 2012 kell 7:21

Eesti tippärimehed tahavad rajada Boriss Jeltsini mälestusmärgi

39 Eesti ühiskonnategelast ja ettevõtjat soovivad rajada Venemaa esimese presidendi Boriss Jeltsini auks mälestusmärgi.

Allakirjutanute teatel on tegemist kodanikuinitsiatiiviga, mille koordineerimine ja rahastamine toimub Eesti inimeste vabatahtlike annetuste kaudu, koostöös kõigi vastavate Eesti riigiasutuste ja perekonna poolt Boriss Jeltsini mälestuse jäädvustamiseks loodud Jeltsini Fondiga. Projekti elluviimiseks on asutatud mittetulundusühing MTÜ Mälestuse Initsiatiiv usub, et Eesti ühiskond on piisavalt küps, et tunnustada Boriss Jeltsini erakordset panust Eesti veretus taasiseseisvumises.

MTÜ nõukokku kuuluvad Matti Päts, Raivo Vare, Heiki Ahonen, Jüri Kraft, Igor Gräzin, Ülo Kaevats ja Jüri Käo. MTÜ juhatajaks valiti Meelis Kubits.

Kodanikualgatuse korras paigaldatav mälestusmärk on suurim tänu, mida vaba Eesti kodanikud vastuolulisele, kuid meie vabanemisel nii olulist rolli mänginud naaberriigi presidendile postuumselt saavad avaldada, seisab ühingu teates.

Ühing kutsub üles kõiki inimesi, kellele on oluline Boriss Jeltsini mälestuse väärikas jäädvustamine, oma tegevust toetama. Ainsaks tingimuseks on konjunktuursete poliitiliste või majanduslike motiivide puudumine. LHV Pangas on avatud MTÜ toetuseks konto.

Raivo Vare sõnul on hinnang Boriss Jeltsini isiksusele olnud sama vastuoluline kui seda oli suurmehele iseloomulikult keeruline ja vastuoluline Jeltsin ise. „Kuid see ei vähenda kuidagi tema otsustava tegevuse tähtsust Eesti veretu vabanemise kindlustamisel meie ajaloo otsustavatel hetkedel. On aeg seda väärikalt tunnustada,“ sõnas aastatel 1990-1992 Eesti Vabariigi riigiministrina töötanud Raivo Vare.

Mälestusmärgile sobiva ja väärika asukoha määratlemiseks moodustatakse töörühm ja selle püstitamiseks toimub avalik konkurss, kaasates selleks pädevate riigiasutuste, Tallinna linnavalitsuse, Eesti Arhitektide Liidu ja Eesti Kunstnike Liidu esindajad. Konkursi eesmärgiks on kauni monumentaalkunstiteose sünd, mis väärtustab Tallinna linnaruumi.

Kubitsa sõnul on mälestusmärgi rajamine kummardus Jeltsini isikus kogu tema põlvkonnale, kelle otsusekindlus ja tarkus on võimaldanud noortel noppida vabas maailmas tegutsemise vilju. „Jeltsini tegevuse tunnustamise idee on erinevas vormis ringelnud inimeste seas tänaseks aastakümneid. Loodetavasti õnnestub see nüüd realiseerida operatiivselt ja väärikalt,“ sõnas ta.

Boriss Jeltsini mälestuse jäädvustamine ei ole tegevus kellegi poolt või kellegi vastu, rõhutab ühing oma teates.

Allakirjutanud soovivad pöördumise lõpetada Boriss Jeltsini poolt 1990. aasta sügisel lisatud sõnadega tema esimese raamatu „Pihtimus etteantud teemal“ eestikeelsele tõlkele: „Ma toetan Eesti iseseisvust“.

Avaldusele on alla kirjutanud Raivo Vare, Igor Gräzin, Tiit Pruuli, Marju Lauristin, Marko Mihkelson, Jüri Kraft, Matti Päts, Vladimir Juškin, Rein Veidemann, Ülo Kaevats, Vaino Väljas, Jüri Käo, Andrus Saar, Märt Vooglaid, Arnold Rüütel, Sulev Loo, David Vseviov, Jaan Elken, Jüri Raidla, Hannes Tamjärv, Mark Soosaar, Olari Taal, Aare Tark, Hanon Barabaner, Fjodor Berman, Rein Kilk, Indrek Neivelt, Heiki Ahonen, Priit Haller, Urmas Sõõrumaa, Jaan Toots, Pavel Makarov, Vjatšeslav Leedo, Kalle Klandorf, Juhan Kivirähk, Neinar Seli, Lagle Parek, Peeter Pere, Meelis Kubits.

Ühing toob oma teates välja, et Boriss Jeltsini panust Eesti iseseisvuse taastamises on võimatu ülehinnata. Jeltsin seisis korduvalt ajaloo ristteel. Kümned miljonid inimesed üle maailma on elanud ja elavad demokraatlikumas ning turvalisemas maailmas suuresti tänu Jeltsini otsustavale tegevusele 20. sajandi viimase kümnendi alguaastail. Jeltsini erakordne inimlik julgus, poliitiline vaist ja sõnapidamine on Eesti ajalugu mõjutanud läbi mitmete aastate, kuid otseselt vähemalt kahel kuupäeval - 13. jaanuaril ja 24. augustil 1991. aastal.

1991. aasta 13. jaanuari varajastel tundidel ründasid Nõukogude Liidu eriväed Leedu pealinnas Vilniuses süütuid tsiviilelanikke, kes olid tulnud tänavatele Leedu jaoks oluliste objektide kaitsele. Ebavõrdses võitluses hukkus 14 inimest, vigastatuid oli sadu. NSVLi juhid eitasid oma osalust tehtus. Kogu maailm oli šokis. Olukord oli väljumas igasuguse kontrolli alt. Tajudes situatsiooni dramaatilisust ja võimaliku vägivallalaine jätku Balti riikides, sh selle võimalikku levikut Eesti piiridesse, õnnestus Boriss Jeltsin kutsuda Eestisse. Eesmärgiks Jeltsini autoriteedile tuginedes hoida ära tagurlaste planeeritud vägivalla laienemine.

13. jaanuari õhtul saabus Boriss Jeltsin oma ainsale Eesti visiidile. Orienteeruvalt kümmekond tundi Eesti piirides veetnud Jeltsin pöördus Tallinnas tehtud avalduses koos Baltimaade liidritega ÜRO peasekretäri poole. Eraldi pöördus Jeltsin kõigi Balti riikides aega teenivate sõjaväelaste poole, paludes neil mitte minna rahva vastu ka siis, kui kõrgem juhtkond seda nõuab. Tallinnas olles suhtles Jeltsin ka Eestis paiknevate NSVLi sõjaväeväeosade juhtidega, kellele pani samuti südamele mitte rünnata rahulikke elanikke. Eesti tagurlikud jõud, intrid, nõudsid samuti Tallinnas viibiva Jeltsiniga eraldi kokkusaamist, lootes kohtumiselt tuge oma seisukohtadele. Jeltsin keeldus koostööst vaba Eesti vaenlastega ja see on põhjus, miks peab osa tagurlastest Jeltsinit reetjaks isegi aastaid pärast tema surma. Paljude kaasaegsete poliitikute ja diplomaatiliste allikate sõnul riskis Boriss Jeltsin Eestisse tulekuga mitte ainult oma poliitilise karjääri vaid eluga. Tegemist oli dramaatilise väljakutsega Moskva vanameelsetele, kuid siiski võimu omavatele jõududele.

Eesti iseseisvumist ilma ühegi inimohvrita on eriti oluline meeles pidada ka täna, värviliste ja vähem värviliste revolutsioonide kontekstis maailma eri paigus. Eesti veretu iseseisvumine ei olnud aga ainult ime ja suure maailmapoliitika üks osis, vaid eelkõige konkreetsete Eesti inimeste ja suure naaberriigi poliitiku ennastsalgav panus. Eraldi tuleb tunnustada inimesi, kes suutsid Moskvas ära tõestada  OMONi üksuse mittevajalikkuse Eestis.

Olukord oli sedavõrd kriitiline, et Jeltsinil ei õnnestunud 14. jaanuari varajastel tundidel Tallinnast lahkuda lennukiga, millega ta siia saabus. Intrite löömamehed olid lennujaamas tekitanud olukorra, kus Jeltsini saabumine oleks kujutanud reaalset ohtu tema elule. Liikus informatsioon võimalikust ründest lennuki vastu ja Jeltsini potentsiaalsest arreteerimisest Moskvas. Eesti liidrid andsid Jeltsini käsutusse autod ja ta eskorditi piirile, kus anti üle lojaalsetele Vene julgeolekujõududele. Juba 14. jaanuaril esines Boriss Jeltsin Moskvas rahvusvahelisel pressikonverentsil korrates varem Tallinnas tehtud avaldusi.

1991. aasta 20. augusti hilisõhtul võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvumisest. Vahemikus 21.- 23. august tunnustasid Eestit  iseseisva riigina Island, Läti, Leedu ja Taani. Aga sel kõigel ei olnud maailma avalikule arvamusele veel otsustavat mõju. Kogu maailm hoidis hinge kinni Moskvas ootamatult alanud riigipöördekatset jälgides. 18.-21. august olid päevad, mil kõik oleks võinud muutuda. Pöörduda tagasi eilsesse, verise ja meid kõiki nii eraisikute kui ka rahvana puudutava vapustusena. Ja mitte ainult meid vaid miljoneid inimesi meie ümber. Just ühel võib olla keerulisemal hetkel maailma viimaste kümnendite ajaloos tulid esile Jeltsini erakordsed võimed. Ei ole võimalik väita, et kui poleks olnud Jeltsinit, oleks olnud keegi teine. Kas ikka oleks olnud? 19. augustil oli just Boriss Jeltsin see, kes luges Moskva kesklinnas tankil seistes ette riigipöörajate tegevust hukkamõistva avalduse, kuulutades mõni tund hiljem erakorralise komitee moodustamise kuritegelikuks ja andes käsu nende liikmete vahistamiseks. Need telepildid maksid maailma pealinnades rohkem, kui miski muu. Klaarinud putšistidega arved, leidis Jeltsin 24. augustil aja, et kohtuda Eesti Vabariigi delegatsiooniga. Kohtuda selleks, et oma sõna pidades kirjutada alla iseseisva Eesti tunnustamise aktile. Juriidiliselt tähendas see paber vähe, kuid poliitiliselt oli tegemist otsustava sammuga Eesti Vabariigi rahvusvahelise tunnustuse saavutamisel. Seda protsessi ei olnud enam võimalik peatada. Eesti Vabariik oli ja on taas iseseisev.

Boriss Jeltsin suri 23. aprillil 2007. aastal.

Hetkel kuum