Ilmarine: BLRT ei ole süüdi meie maksejõuetuses
Balti Laevaremonditehas kui Ilmarise üürileandja Maardus ei ole seotud Ilmarise maksejõuetusega, kinnitas ettevõtte üks omanikke Rolf Relander.
"Anonüümsetele netikommentaaridele vastuseks saan ainult öelda, et tegemist on huvitava spekulatsiooniga, mille peale me ise ei olekski tulnud," ütles Relander. "BLRT kui Ilmarise üürileandja pole kuidagi seotud Ilmarise maksejõuetusega."
Ta põhjendas, et kuna Ilmarise emaettevõte Ilmarine Engineering OÜ on omanikuna Ilmarist kapitaliseerinud pika aja jooksul, siis ei saa kuidagi nõustuda väitega „kunstliku pankrottilaskmise“ osas. "Kõik omanikud töötasid ühise eesmärgi nimel, milleks oli tegevuse jätkamine," toonitas Relander. Nüüd on omanikud tema sõnul ka suurimad kaotajad.
Äripäeva kommentaariumis kirjutas üks kommentaator järgmist:
Ma näen siin kahte jokkskeemi:
1. Ilmarine AS asub endise Levadia Metalli territooriumil, mille uueks omanikuks on ühtlasi konkurent - BLRT Grupp. Suvel avas Ilmarine Eesti suurima CNC masintöötlemiskeskuse. Ma üldse ei imesta, kui BLRT leppis Ilmarine võlgnikega seljataga kokku kunstliku rahade maksmise viivitamise, tekitades firmale likviidsuskriisi, mis omakorda viis pankrotini.
Nüüd tuleb aga appi suur sõber BLRT, kes ostab Ilmarise võlad, varad ja tööpersonali. Tagajärjeks lööb BLRT mitu kärbest ühe hoobiga: 1) Likvideeris konkurendi, 2) Sai oma valdussse kopikate eest 100% Levadia kinnistust, 3) Omas kopikate eest uhiuue ja Baltimaades haruldase ülegabariidse CNC masintöötlemiskeskuse.
2. Emaettevõte, Ilmarine Engineering OÜ, omanduses on 80% Ilmarine AS aktsiatest. Ilmarine Engineering OÜ-s on aga 49% ulatusega omanik soomlasest diivanitootja (Bellus Furnitur) - Rolf Relander. Firma kunstlik pankrottilaskmine võimaldab soomlasel (kirjapilt muudetud - toim) nüüd lisainvesteeringute toel osta pea täielikult Ilmarine Engineering OÜ, selle kaubamärk ning lisaks saab kaasa omavaldusse Ilmarine AS-i koos tehase ja masinapargiga.
Kuna artiklist lugedes jääb mulje, et eesmärk oli käibe mitmekordistamine, siis selle valguses polnud firmal vist sooja ega külma müügilepingute asjakohasuses ja kokkulangevuses tootmisega. Üldse ei imesta, kui Relanderi survestas juhtkonda sihiteadlikult ajama Ilmarine AS tootmis- ja finantsmahud sõna otseses mõttes umbe, et tulevikus terve ettevõte käpa alla saada või siis hea vaheltkasuga edasi müüa. Minu teada kaasati Relander lisainvesteeringu näol 2010 aastal.
Ilmarine on järjekordne näide, kus ebaoskusliku firma juhtimise tagajärjel väliskapitali vajanud ettevõte on oma lõpu leidnud. Täpselt sama jama juhtus ka Kreenholmiga, kus omanikud lasid ettevõtte põhja, et siis firma vara rootslastele maha müüa. Üldse ei imesta, kui hr Relanderi huviks on ainult samune ülikallis CNC masintöötlemiskeskus. Keerata seade vundamendist lahti, ladustada autodele ja siis rootslastele hea hinnaga mahamüüa...