Kas poliitlahing või hoopis hiiliv haldusreform?

Viimsile heidetakse näiteks tihti ette uute koolide ja lasteaedade ehitamist ja sellega kaasnevat laenukoormust. Kuid statistikaameti andmetel on laste arv viimase 10 aastaga kõige enam kasvanud Viimsi vallas, tervelt 76,6%. Seega, uute lasteaedade-koolide rajamisest meil pääsu pole. Me ei saa ju neile tuhandele lapsevanemale, kelle 400–500 võsu juba praegu kodukohalähedast lasteaia- ja hiljem koolikohta ootavad, öelda, et oodake veel seitse aastat, siis ehitame teile lasteaia ja kui hästi läheb, siis 10 aasta pärast saate ka kooli!

Jah, kindlasti leiame me selgi korral koolide-lasteaedade ehitamiseks sobiliku lahenduse. Kuid siiski, miks riik, kelle aina uued ja uued ootamatud keelud ja otsused meile lisakulusid kaasa toovad, nii käitub? No miks oli vaja senine rahastusmudel – erakapital rajab lasteaia-koolihoone ning vald asub seda rentima – lubatud tegevuste nimekirjast maha tõmmata?

Kohaliku omavalitsuse rahanduslik ahistamine on arusaamatu, sest selle esmane eesmärk ei ole meie hinnangul mitte riigi rahanduse korrashoid, vaid poliitiliste vastaste nurkasurumine. Seadustesse ei saa aga kirjutada, et “Tallinnalt tuleb kõik raha ära võtta, muidu teevad televisiooni”, mistõttu ebamõistlike ja elukaugete piirangute kehtestamine “lahinguks Tallinna pärast” jätab nälga, külma ja paljaks ka need vallad ja linnad, kes selles sõjas otseselt ei osale.

Valusad otsused. Viimsile oli hea uudis, kui eelmise aasta viimastel päevadel ühe järjekordse seaduseelnõu vastuvõtmisel selgus, et riik tõstab kohalike omavalitsuste laenukoormuse piiri alates  2013. aastast 100% aastaeelarve mahust. Kuid vaevalt neli kuud hiljem astus valitsus hoopis teisele rajale, kinnitades riigi eelarvestrateegias aastateks 2013–2016, et kohalikel omavalitsustel ei lubata neil aastail suurendada oma laenukoormust üle 60% majandusaasta põhitegevuse tuludest. Seega, kohalikel omavalitsustel, kelle laenukoormus on praegu suurem kui 60% põhitegevuse tuludest, ei ole järgneval viiel aastal võimalik investeerida ei taristusse (loe: teed ja tänavad) ega ka koolidesse-lasteaedadesse. Põhjuseks toob riik tavapärase defitsiidi-jutu. Kahjuks ei analüüsita kõnealuses strateegias osundatud defitsiidi tekkepõhjuseid ja riigi rolli selles, küll aga nenditakse ühe lausega, et kohalike omavalitsuste tulumaksu ja tasandusfondi osa suurendamist praegu ette ei nähta, tingituna muu hulgas omavalitsuste kõrgest defitsiidist. Kas siin ei ole mitte põhjus ja tagajärg segamini läinud?!

Paanikaks pole põhjust! On siis olukord tõepoolest nii hull, et riik peab omavalitsustele sedavõrd karmilt käe ette panema? Julgeme väita, et ei ole. Kust üldse tuleb see maagiline 60% piir, mille ületamist valitsus surmapatuks loeb? Riigile kehtib Maastrichti lepingust tõepoolest muu hulgas nõue, et tema võlg ei tohi ületada 60% SKTst. Kuid Eesti riigivõlg oli rahandusministeeriumi andmetel 2011. aastal ligi 6% SKTst ehk 10 korda lubatust madalam (omavalitsuste osakaal sellest oli pisut enam kui pool). Isegi EFSFi-ESMi (loe: Kreeka) mõjudega arvestades ei prognoosi ka riik ise riigivõla suurenemist üle 11% SKTst.

Omaette küsimus on, miks mõõdab riik omavalitsuste võlakoormust suhtena tuludesse, kui riigi võlakoormust mõõdetakse suhtena SKT­sse? Võrdluseks – valitsussektori eelmise aasta tulud jäid suurusjärku 40% SKTst. Kui nüüd teisendada see Maastrichti 60% kriteerium lihtsustatult valitsussektori tulude skaalale, võiks selle riigi võlakoormus ulatuda lausa 150%ni valitsussektori tuludest. Eelnev numbrite rägastik võib keerukas tunduda, kuid lihtsustatult tähendaks see olukorda, kus riik lubaks igaühel eluasemelaenu võtta vaid 60% ulatuses oma ühe aasta palgast.

Hiiliv haldusreform. Kas peitub põhjus suurima opositsioonipartei positsioonide nõrgestamises või ongi ehk haldusreform käimas? Kuid mitte valdade liitumise-koondumise, vaid hääbumise-suretamise teel? Kevadel räägiti valitsuse plaanist vabastada riigiasutuste alune maa maksust, mis tähendaks järjekordset auku omavalitsuste rahakotis. Samuti on teada antud, et valitsus tahab uue eelarvestrateegiaga vähendada omavalitsustele kaevandustasudest laekuvat tulu kuni 20% 2011. aasta tasemest. Mainimata ei saa jätta ka fakti, et 2009. aasta kriisiotsusega kärbiti juba omavalitsuste tulubaasi – kui seni laekus vallale 11,93% füüsilise isiku tulumaksust, siis nüüd 11,4%. Ometi ajame me – oma- ja maavalitsused, valitsus, riigikogu – ju üht ja sama asja.