19. november 2012 kell 21:00

Poliitilise kultuuri võib päästa üksnes ülim avatus

Homme kogunevad president Ilvese juures era- ja vabakondade esindajad, et arutada Reformierakonna rahastamise skandaalist lahvatanud kriitikat parteide aadressil ja leida koos koos lahendusi tekkinud poliitilisele kriisile. Äripäev pakub omalt poolt välja lahendusi, kuidas partokraatiasse käändunud ühiskonda avatumaks muuta.

Kõigepealt: lõpetame salastamise. Vabariigi (lad res publica) ülim mõte ja tähendus selles seisnebki, et avalikke asju aetakse avalikult. Sellest demokraatliku riigi põhimõttest on Eesti riik eemaldunud vastuvõetamatult kaugele, mis ongi suuresti tekkinud rahulolematuse põhjus.

Avatus kui eeldus. Jätame riigisaladuse siinkohal vaatluse alt välja ja lähtume laias plaanis ikkagi eeldusest, et salastamine tähendab varjamise soovi. Vaba riik peab toimima nii, et oma kodanike eest ei ole varjata midagi – maksimaalselt avatult. Kuid viimastel aastatel riigiaparaadis levima hakanud salastamismaania on võtnud hoomamatud mõõtmed ja ebaloomulikke vorme: salastatud on suuremate ja vähemate ametnike lähetusi ja personalikäskkirju, koolitusi ja puhkusehüvitiste suurust, toetusi ja preemiaid.

Tegevusi, mille jaoks on kasutatud maksumaksja raha, ei tohi maksumaksja kontrolli alt välja viia. Salastamine on aktsepteeritav harva, ülimalt põhjendatud erandina, mitte aga reeglina.

Riigikogu komisjonide töö peab muutuma avalikuks. Viimatine riigikogu juhatuse otsus jätta prokuratuurile väljastamata keskkonnakomisjoni istungite salvestised on ohtlik pretsedent, millel ei ole õigustust. Samuti peame teadma, missugused konkreetsed isikud on selle või teise seadusemuudatuse taga, läbirääkijate ja otsustajate nimed tuleb avaldada koos muudatuse tekstiga.

Täiesti avalikuks ja ka sisuliseks peavad muutuma nii rahvasaadikute kui ka ametnike kuluaruanded ja tuludeklaratsioonid. Avalikkusele peab olema täpselt teada, kes on maksnud ministrite, riigikogulaste ja ametnike reiside, koolituste jms eest. Jaanus Rahumäe villaskandaali sarnaste juhtumite kordumist tulevikus ei väldi nõue deklareerida vara, mis on ametiisiku kasutuses üle nelja kuu aastas. Kodanikele peab olema teada, missuguseid hüvesid on kõrged ametiisikud kasutanud ka juhul, kui seda pole tehtud oma raha eest.

Poliitikute laenud, liisingud ja kinnisvaraomand peab olema avalik info, mis on esitatud lihtsalt ja üheselt mõistetaval viisil, nii et see kättesaadav ja mõistetav ka nn reavalijale. Praegune majandushuvide deklareerimine on formaalne, halvasti kontrollitav ning sihilikult segaselt esitatud.

Pidev aruandlus. Peaminister Ansip leidis 2008. aastal, et avalik võiks olla nii deklaratsiooni esitaja kontoseis kui ka kogu teenitud tulu. “Kogutulu peaks olema täiesti avalik ja seda kõigil riigiametnikel, vot see näitaks majanduslikke huve.” Äripäev leiab, et hetke kontoseisu võivad riigiametnikud enda teada jätta, aga kogutulu peaks avalik olema igatahes. Küll aga peab riigiametnike tuludeklaratsioon avalik olema reaalajas, mis tähendab, et seda ei täideta mitte vaid kord aastas ja formaalselt, vaid muutustest antakse teada pidevalt.  Ka erakonnad peavad oma kulude ja tulude kohta samuti aru andma jooksvalt ja detailselt: iga tegevus või ettevõtmine, mille peale on raha kulunud, peab avalikkusele kohe teada olema. Ei maksa töömahukuse ettekäände taha pugeda: rahaasjad peavad nii pere-, era- kui ka vabakonnas kontrolli all olema igal ajal.

Hetkel kuum