Meie parteipoliitikud võtku mürareostust vähemaks

Kuuldav, nähtav ja mõnikord ka haistmismeeltega tajutav müra, mis kaasneb majandustegevusega (tootmine, ehitus, transport jms), on mõnes mõttes paratamatu, kui soovime, et meie majandus areneks ning inimeste elujärg paraneks.

Olmemüra. On ilmselt liiga optimistlik loota, et meie inimeste ükskõiksus, hoolimatus ühiselu kirjutatud ja kirjutamata reeglite suhtes ja muu sarnane suhtlemis- ja olmemüra lühikese ajaga märkimisväärselt väheneda võiksid.

Siiski usun, et kui igaüks püüab, suudaksime nt klientide, müüjate, bussijuhtide, naabrite, aga mõnikord ka pereliikmete kärsitu, väsinud ja tõrjuva suhtlemisstiili asendada hoolivama kontaktiga.

Mis aga eelkõige häirib ja võib saada ohtlikuks Eesti edu kestlikkusele, on üha sagedamini inimesteni jõudev juhtivpoliitikute ja nende nõuandjate retoorika. Müra, millega justkui üritatakse luua muljet, et ise mõtelda ja järeldusi teha, väärilisi ideid genereerida, põhjus-tagajärg seoseid ja piisaval astmel üldistusi luua suudavadki vaid valitsusparteidesse kuuluvate inimeste hulgast välja valitud juhid. Müra, mille sees väidetakse, et kes hoolib Eestist, ei tohi eelnimetatute pakutud (loe: läbi või peale surutud) ideid, plaane ega tegevust kritiseerida ega nende vajalikkust või õiguspärasust kahtluse alla seada. Müra, mis on suunatud iga teistsuguse arvamusavalduse, valitsuspoliitika objektiivse analüüsi ja konstruktiivse kriitika summutamiseks. Müra, mille põhjal viited võimalikele kitsaskohtadele riigis väidetakse olevat kantud millestki ebamõistlikust, rumalast või vaenulikust ning mis on seetõttu tühised ning avalikku ala- ja naeruvääristamist väärt.

Liigne poliitmüra. See on müra, mis tekitab inimestes õigustatud ja kasvavat pahameelt. Oleme küll üks maailma suurema sõnavabadusega riike, ent selle mõiste harjumuspäraste õiguste ja vabadustega sisustatust de facto meeled viimasel ajal enam ei kinnita. Leian, et just taolist müra oleks vaja Eestis oluliselt vähendada.

Müravabama Eesti eest!