Arvutitega tehtud modelleerimised on näidanud, et taoline maks võib suurendada stabiilsust. Samas nähtub, et on väga oluline, milline on maksu määr. Kui see seada liiga kõrgele tasemele nagu tegid rootslased 1986. aastal, siis muudab see turu hoopis vähem stabiilseks. Samuti on mõned uurimused näidanud, et maks võib tõepoolest likviidust vähendada moel, mis kogu kasu ära nullib.
Sellest näib kooruvat, et taolisel maksul võib olla positiivne mõju turgudel, mis on väga likviidsed. Neil turgudel, kus likviidsust napib, võivad sellest probleemid tulla.
Autor viitab Frank Westerhohhi ja Paolo Pellizzari uurimistööle, mis näitab, et maksu kasu või kahju võib sõltuda väga peenikestest detailidest, kuidas turg toimib. Kuni sinnamaani välja, kuidas ostjad ja müüjad omavahel kokku saavad. Kui vahel on diiler, kes tagab likviidsuse, on maksul positiivne mõju. Kui diiler asendada lihtsa oksjonisüsteemiga, kus tehing toimub nõudmise ja pakkumise kohtudes, võib maksul olla negatiivne mõju.
Kõik taandub tõdemusele, et senised uuringud kratsivad vaid pealispinda ja ei ole veel sügavamat arusaama, kuidas taoline maks reaalelus toimiks. Analoogseid makse on maailmas olemas küll ligi 40 riigil, kuid nii suures ulatuses kui Euroopa Liit seda plaanib, pole taolist maksu veel kehtestatud.
Ilmselgelt meeldib Euroopa Komisjonile mõte kümnetest miljarditest täiendavatest tuludest. Ideed võiks katsetada, leiab autor, kui vastavalt sellele, mis juhtuma hakkab, on võimalik asju kiiresti muuta ja kohandada. Sest ka taolise maksu puudumine pole muud kui üks eksperiment, mis on väldanud viimased kaks kümnendit üsna masendavate tagajärgedega. Kummaline on seda sammu teha aga nii väheste teadmistega.