23. oktoober 2013 kell 21:00

Trükivärvine raha liigub maailmas aktsiatesse

Alates 2009. aasta naistepäevast on aktsiaturud üle maailma olnud selges tõusus, kui välja arvata paar üksikut apsu. Paraku on tõusutrend jäänud paljudele muidu väga tublidele ja tarkadele inimestele arusaamatuks, sest tausta vaadeldes on vähemalt arenenud maailmas samal ajal olnud kuhjaga probleeme.

Murekohti on alates euroala võlakriisist, mis muide on nii-öelda lahendusele lähemale liikunud ainult ajaliselt, kuni selliste uudisteni, et aeg-ajalt valmistub veidi teistsuguses võlakriisis vaevlev USA valitsus poliitilise patiseisu tõttu uksi kinni panema (või mõneks ajaks panebki). Vahel räägivad ka, et kohe-kohe on vaja pommitada riiki X.

Samal ajal on aga investeerimiskeskkond liikunud tootlust otsides kõrgema riski suunas, mängides vingerpussi kõigile, kes on otsustanud isegi negatiivsete reaalintresside kontekstis ettevaatlikud olla ja portfellides tavalisest suuremat raha osakaalu hoida.

Keskpankade lahkus. Teatud (riskantsete) varade hinnad on tõusnud hoopis päris kenas kooskõlas sellega, kui lahked on olnud arenenud maailma keskpangad. Ei ole palju öelda, et see lahkus on kaasa toonud midagi, mida nimetatakse varahindade inflatsiooniks. Viimane protsess on viinud näiteks USA aktsiaturud tasemele, millelt päris agressiivselt enam osta ei tahaks.

Kuhu raha edaspidi liikuda võiks? Vastus võib olla kummaline – näiteks Euroopasse. Kuigi kriis Euroopas kestab, sai majanduslangus euro­alas tänavu teises kvartalis läbi. Reaalsusega tasa­pisi leppimine on mõnevõrra parandanud riikide konkurentsivõimet ning nende jooksevkonto olukord on paranenud. Euroopa Keskpank on teinud asju, mida mingil hetkel lubati mitte kunagi teha, ja suutnud finantsturge teatud määral stabiliseerida. Euroala kokkuvarisemise kaart, mille tõenäosus pole muide kunagi eriti suur olnud, näib olevat mängulaualt eemaldatud.

Samuti on mitu ettevaatavat indikaatorit euro­alal kasvanud oodatust rohkem, viidates eriti ostujuhtide indeksites, et vähemalt vahetu tuleviku suhtes ei olda enam üdini pessimistlikud.

Lisaks sellele toetab Euroopat ka USA, kus on toimumas teatud mõttes sarnased protsessid – lihtsalt tsükli kontekstis ollakse Euroopast ca poolteist aastat eespool. Kui majandusel läheb hästi – vabandust, mitte enam nii traagiliselt halvasti – , siis mõjutab see loomulikult ettevõtete kasumlikkust. Siia on maetud ka peamine mõte – valuatsioonides kõrgemad kasumiootused ei kajastu. Seega on Euroopa aktsiatel teatud potentsiaal väärtuste hindamise põhjal muule maailmale (eriti USAle) järele ronida.

Ka ei saa välistada seda, et Euroopa Keskpank toob peamise intressimäära juba detsembris veel 25 baaspunkti allapoole, tasemele 0,25%. Lisaks on tõenäoline, et jätkatakse ka LTRO-stiilis (long-term refinancing operation) abinõudega likviidsuse pumpamist süsteemi. Kuna praeguste ­LTRO-skeemi kontekstis välja antud laenude tagasimaksed on (liigse) likviidsuse hulka süsteemis vähendamas, tuleb varsti midagi ette võtta, et lühiajalised intressimäärad kerkima ei hakkaks. Kui me aga räägime LTRO järgmisest voorust, tekib kiusatus omada teatud positsioone finantssektori aktsiates, sest siis ei ole küsimus mitte selles, kas nad võiksid tõusta, vaid selles, kui palju nad tõusevad.

Probleemid pole kadunud. Kui see kõik nüüd kohutavalt optimistlik tundub, tasub tulla loo algusesse – aktsiad ja muud riskantsed varad on liikunud eelkõige kooskõlas sellega, kuidas keskpangad on käed trükivärviga koos üritanud süsteemi püsti hoida.

Võib öelda, et kuna päike tõuseb ja poest saab raha eest piima, on see neil ka õnnestunud. Strukturaalsed probleemid pole aga kuhugi kadunud ning süsteemi püstihoidmine reflatsiooniliste ehk deflatsiooni ohjeldavate poliitikatega jätkub. Vastavad abinõud võivad ulatuda maksude vähendamisest intressimäärade alandamise ja rahapakkumise suurendamiseni. See on kõige loogilisem, mugavam ja inimlikum – sõna mitte kõige paremas tähenduses.

Seega on naiivsevõitu lootus, et maailma rahatrükkija nr 1 USA Föderaalreserv suudaks rahatrüki lõpetada ja sellega naaseksime keskkonda business as usual. Esiteks on sellele ajaloolist pretsedenti raske leida. Teiseks leiab paranenud ostujuhtide indeksite tagant väga nukras seisus tööturu, mis kindlustab reflatsioonilise lähenemise jätkumise. See omakorda aga kindlustab selle, et raha otsib tootlust riskist. Näiteks aktsiariskist.

Hetkel kuum