Swedbank: kiire palgakasv jääb lähiajal püsima

Palgakasvu pilt oli tegevusalati üsna erinev. Kõige kiiremini kasvas nii kuu- kui tunnipalk põllu- ja metsamajanduses ning transpordisektoris, so. tegevusalades, mis olid esialgsetel andmetel majanduskasvu ühed suurimad pidurdajad. Ka 2013. aastal kokku kasvasid nende tegevusalade palgad kõige kiiremini (12%). Teisest küljest, kutse-, teadus- ja tehnikaalases tegevuses palk hoopis langes. Ligikaudu pooltes suuremates tegevusalades palgakasv aeglustus.

Samas vähenes põllu- ja metsamajanduses ning transpordisektori tööhõive, mistõttu on veel vara anda hinnangut nende tegevusalade tööjõu ühikukulu kasvule. Küll aga püsis esialgsete arvestuste järgi kõrgel kogumajanduse tööjõu ühikukulu kasv. Kiirhinnangu järgi kasvas töötleva tööstuse lisandväärtus neljandal kvartalil kiiremini, kui tööjõukulu töötaja kohta, mistõttu tööjõu ühikukulu kasv aeglustus või isegi langes. Kuna suurem osa töötleva tööstuse müügikäibest läheb ekspordiks (70%), on tööjõukulude vaoshoidmine kulupõhise konkurentsivõime hoidmiseks väga oluline.

Eelmisel aastal kiirenes tööjõu ühikukulude kasv ELis vaid üksikutes liikmesriikides, kaugelt kõige kiiremini kasvasid tööjõu ühikukulud Ungaris ja Eestis. Meie peamistest kaubanduspartneritest on Soomes ja Rootsis palgakasv juba mitmendat kvartalit järjest aeglustunud, seevastu Lätis ja Leedus on palgakasv aga kiirenenud. Soome, Rootsi, Läti ja Leedu tööjõu ühikukulud kasvavad Eesti omast oluliselt aeglasemalt, mis tähendab, et nende riikide suhtes kaotame me kiiresti oma kulupõhist konkurentsivõimet.

Palgakasvu kiirenemine ei suurendanud eelmisel aastal ettevõtete tööjõukulude osakaalu müügitulus ja lisandväärtuses. Küll on aga ettevõtete rentaablus (kasumite osakaal müügitulus) langenud ning see on madalam, kui enne majanduskriisi. Tööjõukulu on Eestis kasvanud tootlikkusest kiiremini juba alates 2011 algusest. See aga nõrgestab ettevõtete võimet majandusprobleemide korral töökohtasid säilitada.

Kiire palgakasvu üheks peamiseks põhjuseks on jätkuvalt tööjõupuudusest tulenev palkade tõstmise vajadus. Lisaks on töötuse määr langenud Eestis juba alla sellist taset, mis põhjustab ülemäärase palgakasvu survet. Eelmisel aastal panustas palgakasvu kiirenemisse veel aasta alguses ligikaudu 10% tõstetud miinimumpalk, mis mõjutab enim väiksemaid, alla 50 töötajaga, ettevõtteid, kus tuleb töötajate leidmiseks palkasid rohkem tõsta. Neljandal kvartalil ebaregulaarsete preemiate ja lisatasude mõju palgakasvule vähenes. Palgakasvu kiirenemise taga on ka tsükliline mõju. Tavapäraselt liigub brutopalga kasv üsna tugevas seoses SKP nominaalkasvuga (kasv jooksevhindades). 2009. aasta majanduslangusest taastudes jäi palgakasv majanduse nominaalkasvust mõneks ajaks oluliselt maha. Vaatamata majanduskasvu aeglustumisele on aga nüüd hakatud palkade kasvu nö tagasi tegema. Samas näitab viimase 15 aasta kogemus ka seda, et majanduskasvu aeglustumisele on palgad reageerinud mõningase viitajaga. Palgakasv on nüüdseks ületanud SKP nominaalkasvu juba kolmandat kvartalit järjest.

Palgakasvu kiirenemine toetab nõudluse ning seeläbi eratarbimise kasvu. Suurem nõudlus ning suuremad tööjõukulud survestavad aga eelkõige tööjõumahukama teenustesektori hinnakasvu. 

Kuna tööjõupuudus jääb lähiajal püsima, ei nõrgene peatselt ka surve palkade tõstmiseks. Miinimumpalga kergitamine ning avaliku sektori palgatõus panustavad täiendavalt palkade kiiremasse kasvu. Mõnda aega avaldab veel mõju palgakasvu tsükliline efekt. Järgmisest aastast peaks aga palgakasv minema paremasse kooskõlla SKP nominaalkasvuga. Kuna inflatsioon jääb sellel ja järgmisel aastal madalaks, püsib palkade reaalkasv üsna tugev.