Tammemäe: patiseisust päästab leping

"Minu kogemusel esineb 50:50 osaluse jagunemist vähe. Kuid ma ei väldiks seda. Elustiili äride puhul võib seda esineda sagedamini. Sellisel juhul tuleb leida juba ettevõtte loomise faasis aega, et tegeleda põhikirja ja osanike lepetega ning mitte loota ettevõtjaportaalis pakutavale „tüüp-põhikirjale“," kommenteeris Tammemäe."Lepetega saab sätestada juhatuse liikmete valimise ja hääletuste protseduurid ka patiseisu korral, volitused ning osanike ärist väljumised tulevikus. Siiski on lihtsamad variandid, kus ühel osapoolel on suurem osalus äris, sel juhul on juhtimislikult poolte kohustused oluliselt lihtsamini defineeritavad."Äripäev kirjutas eile artikli sellest, et ettevõtja Toivo Annus läks riidu oma äripartneriga ning tüli lahendamist segas, et kahel omanikul on ettevõttes kummalgi 50protsendiline osalus.Näiteks Allan Martinson on öelnud, et riskikapitalistid ja teised investorid jälgivad seda, et osalus ei jaguneks võrdselt ja et kõige parem oleks kolm osanikku. "Kolme osapoolega ei saa tekkida patiseisu – ehk häälte võrdset jagunemist. Kui ei saavutata konsensust, siis kaks osanikku on ühest tavaliselt üle. Kuid ka kolme osapoole puhul peaks tähelepanelikult üle vaatama ettevõtte põhikirja ning tegema aktsionäride leppe, vastasel juhul võidakse ühest osanikust „üle sõita“," selgitas Tammemäe.Tammemäe jälgib osaluse jagunemisel seda, kas tegevjuhid või võtmeisikud omavad ettevõttes osalusi. "Tavaliselt seob see inimesed pikaajaliselt ettevõttega ning paneb nad mõtlema omanikele sarnaselt, isegi kui osalused ei ole suured," selgitas Tammemäe. "Vaatame ka seda, kas osanikel on sõlmitud osanike leping. See on eriti oluline ettevõtte osade müügi korral– sest kui müüakse vähem, kui 100%, ei soovi uus investor tulla osanikuks, kui pole hästi reguleeritud osanike vahelised suhted," lausus Tammemäe.