Ave Lepik • 4. mai 2016 • 5 min
Jaga lugu:

Kontvõõrad teenisid Raveli „Boleroga“ miljoneid eurosid

Maurice Ravel  Foto: BBC

Pühapäeval langes autoriõiguse kaitse maailmas ühe enam teeniva Prantsuse muusikateose, Maurice Raveli „Bolero“ pealt. Kuid, nagu kirjutab Prantsuse päevaleht Le Figaro, on vaikselt käivitunud protsess, millega taotletakse teose autorikaitse pikendamist veel 20 aasta võrra.

See tähendaks muusikateose õiguste omanikele üle 20 miljoni euro suurust boonust.

Pühapäeval sai Maurice Raveli maailmakuulus teos „Bolero“ autorikaitse alt priiks. Üllatuslikult aga ilmusid hiljuti välja uued päranditaotlejad, kes pöördusid Prantsusmaa autorikaitse ühingu Sacem poole sooviga saada „Bolerost“ ka oma tükike.

Maurice Ravel lõi selle teose aastal 1928 ning komponeeris algselt balletina.

Sugestiivse ja võimsa orkestrile kirjutatud etüüdi pikkus on 17 minutit, Ravel pühendas selle oma sõbrale ja muusale, vene tantsijatarile Ida Rubinsteinile.

„Bolero“ kõlab maailmas keskmiselt iga 15 minuti järel.

Nende nõue on lisada „Bolerole“ kaasautorid ning nende argument on, et teos loodi algselt kui ballett, mis tähendab, et selle taga on loojate kollektiiv, koreograaf Bronislava Nijinska ja kunstnik Alexandre Benois. Ettepanekut, mis pikendaks teose autorikaitset, toetavad loomulikult ka seni „Bolero“ pealt miljoneid teeninud tundmatud, kes on avalikkuse eest peidus maksuparadiisis.

Kui Sacem lisaks „Bolerole“ kaasautori, jääks teos autoriõiguste kaitse alla veel 20 aastaks, see aga omakorda tähendab pärandi hoidjatele 20 miljoni eurost suurvõitu. Eelmisel reedel aga otsustas Sacemi juhatus erakorralisel koosolekul selle nõudmise tagasi lükata. Nüüd, kirjutab Le Figaro, jätkub vaidlus ilmselt kohtus.

Autoriõiguste kestuse arvestus ei ole Prantsusmaal ühene, kuid põhimõtteliselt kestavad õigused 70 aastat pärast looja surma 1. jaanuarist 1. jaanuarini. Kuid teosed, mis loodi 20. sajandi esimesel poolel, saavad kompensatsiooni sõja-aastate arvelt. Teine maailmasõda pikendab lepingut 8 aasta ja 122 päeva võrra. Ravel suri 1937, õigused hakkasid kehtima 1. jaanuaril 1938. Lisame 78 aastat ja 122 päeva ning saame 1. mai 2016.

Mitmel pool maailmas, näiteks Kanadas ja Jaapanis, vabanesid Raveli teosed autorikaitse alt juba 1988. aastal.

Prantsuse autorikaitseühingu Sacem andmeil on alates 1970. aastast „Bolero“ selle esitamisõiguste omanikele sisse toonud üle 46 miljoni euro.

Kummalised manöövrid pärandusega

„Boleroga“ on seotud muusikamaailma üks suuri müsteeriume, sest aastakümneid on üritatud välja uurida, kes teenib selle loo esitamise eest miljoneid. Kirjutatud on manipulatsioonidest, mahhinatsioonidest, võltsitud testamendist ja skeemitavatest advokaatidest.

Ravel suri 1937. aastal vallalise ja lastetuna 62 aasta vanuses pärast ajulõikust. Tema ainus pärija oli vend Edouard, kes hiljem rajas Pariisi eeslinna Montfort-l’Amaurysse kuulsa venna mälestuse jäädvustamiseks tänini avatud majamuuseumi. 1954. aastal aga sattusid Edouard ja tema naine autoavariisse ning vajasid seejärel ise pidevat abi – nende majja kolisid medõde Jeanne Taverne ja tema mees Alexandre, kellest sai pere autojuht. Edouard jäi kaks aastat pärast avariid leseks.

Aastal 1957 osales Edouard Ravel Pariisis oma venna 20. surma-aastapäeva tähistamisel, kus teatas, et kavatseb kinkida 80% helilooja autoriõigustest Pariisi linnale ning rääkis ka Nobeli muusikaauhinna asutamisest. Kuid, olles kodus tagasi, muutis ta teadmata põhjusel täielikult meelt: ta määras oma ainsaks pärijaks Jeanne Taverne’i. Isegi Raveli kauane kirjastaja Rene Dommange, kes üritas Edouardi veenda, et autoriõigused peaksid teenima Prantsuse muusika hüvangut, ei suutnud teda ümber veenda.

Advokaat ja kaevur võõra vara kallal

1938 Maurice Ravel sureb ja pärandab kõik vend Edouardile.

1960 sureb Edouard Ravel ja pärandab kõik põetaja Jeanne Taverne’ile. Algab kümme aastat kestev kohtuvaidlus Raveli nõo lastega.

1964 sureb Jeanne Taverne ja Raveli vara liigub tema kaevurist abikaasale Alexandre Taverne’ile.

1972 Jean-Jacques Lemoine’ist saab Taverne’i advokaat, kes loob Vanuatul registreeritud offshore-firma Arima, mis võtab üle Raveli teoste autoriõigused ja poole kirjastusõigusest. Arima taga on teadmata osalusejaotusega Lemoine ja Taverne.

1973 sureb Alexandre Taverne, vara pärib tema teine abikaasa Georgette.

2009 sureb Lemoine, kelle pärijaks saab 1994. aastal Monacos loodud heategevusühing Sancta Devota.

2012 sureb Georgette ja Raveli pärandiosa liigub tema esimesest abielust sündinud tütre Evelyne Pen de Castel Sogny kätte.

2014. aastal oli „Bolero“ välismaal autoritasude teenimise poolest Prantsusmaa neljandal kohal olev heliteos. Kõik need tulud läksid offshore-firmale, mille kontaktiks on postkast.

Edouard suri 1960, jättes päranduse pärast kaklema Taverne’id ja Raveli Šveitsis elavad sugulased. Vaidlus kestis 10 aastat ja lõppes Prantsusmaa kõrgeimas kohtuastmes, kus pärijaks tunnistati Taverne. Kogu vaidluse ajaks oli Prantsusmaa autorikaitse ühing Sacem külmutanud Raveli autoritasud.

„Bolero“ kukkus sülle endisele kaevurile

Niisiis, kui kohus otsustas 1970. aastal Alexandre Taverne’i kasuks – Jeanne oli kuus aastat varem surnud –, kukkus endisele kaevurile sülle 5,5 miljonit eurot. Siis käivitusid kummalised skeemid. Sacemi senine õigusdirektor Jean-Jacques Lemoine lahkus ootamatult ühingust, asutas oma õigusbüroo ning tema esimeseks kliendiks sai Taverne.

Taverne ja Lemoine taotlesid lisaks autoriõigustele ka suuremaid kirjastusõigusi ning tirisid Dommange’i ja tema kirjastuse Durand kohtusse. Hagejate eesmärk oli muuta kirjastuse ja Raveli lepingut, mille järgi oli seni kirjastaja osa 75%. Dommange, kes on sel ajal juba 82aastane, ei jaksanud võidelda ja andis järele, jagades osaluse 50/50.

Taverne, kes oli vahepeal uuesti abiellunud, sai endale kõik Raveli lepingud ja hakkas Lemoine’i abiga neid uuesti sõlmima ja ümber tegema. Peamiselt just sel eesmärgil lõi Lemoine ka uue firma, Vanuatule registreeritud Artist's Rights International Management Agency ehk Arima. Raveli pärandi hoidja Taverne kolis kõigi Raveli teoste välismaal esitamise õigustega Sacemi juurest just selle firma tiiva alla. Ühtlasi oli Taverne – kas seda ise taibates või mitte – nüüd andnud käest kontrolli oma päranduse üle.

Miljonid läksid peidus offshore-firmale

Aastal 1972 andsid Alexandre ja Georgette Taverne osa autori- ja kirjastusõigusi Arimale. Avalikkusele keeldusid osapooled midagi selgitamast, samuti ei olnud teada, kui suure osa nad õigustest loovutasid. Alexandre suri 1973. aastal, jättes oma osa Georgette’ile.

2000ndate aastate algul, kui Briti väljaande The Guardian ajakirjanik teemat uuris, elas ligi 80aastane Georgette Lõuna-Prantsusmaal ja üle 90aastasne Lemoine Monacos ning mõlemad keeldusid otsustavalt Raveli teemal vestlemast. Georgette’i tütar aga rääkis aastal 2000 Prantsuse ajakirjale Le Point, et ei tema ega ta ema ole saanud Raveli autoriõiguste eest raha juba mõnda aega, sest kõik on alates 1970ndatest Lemoine’i käes.

Tegelikult toob Raveli talent Taverne’idele endiselt tublisti tulu, väitis toona üks inimene. See teadja oli Raveli kirjastaja Durandi uus omanik Jean-Manuel Scarano, kes 2000. aastal müüs oma Raveli autorõigused Bertelsmannile. Müügihind oli väidetavalt 17 miljonit eurot. Scarano väitel loovutasid Taverne’id Arimale 1972. aastal 50% Raveli avaldamisõigustest.

Ometi jäi õhku palju küsimusi. Miks loovutasid Taverne’id oma osa kirjastusõigusest Arimale ja mida nad vastu said? Ja üleüldse – mis on Arima? Firma, mis on vahepeal ühest maksuparadiisist teise kolinud ja mille omanikuks on omakorda kolm firmat: Dunsmoor Ltd, Greenford Holdings ja Anglo Swiss Directors Ltd – ettevõtted, millest keegi midagi ei tea.

Niisiis, kelle taskusse voolasid aastakümneid „Bolero“ miljonid? Maurice Raveli venna põetaja järeltulijad võisid sellest varandusest osa saada, kuid see pole kindel. Enam-vähem kindel ollakse aga selles, et nende firmade paberfassaadi taga peitis end endine Prantsuse autorite õiguste eest seisja Lemoine, kellele Raveli anne tõi kolme kümnendi jooksul arvatavalt sisse ligi 2 miljonit eurot aastas.

Lemoine, kes oli Monacos auväärne kodanik ja helde annetaja, suri 2009. aastal kõrges vanuses. Lemoine’i mälestustseremoonial pidas kõne ka Monaco prints Albert. Oma pärandiosa jättis Lemoine aga enda loodud heategevusfondile Sancta Devota.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt