Äripäev Londonis: mina arvan teisiti – see ongi demokraatia!

Iiri päritolu Dara kavatseb hääletada Euroopa Liidust lahkumise poolt, sõber John toetab liidus jätkamist. See ei sega neil mõnusasti koos õhtul õlut rüüpamast.

Dara jaoks on kaks peamist põhjust, miks ta kavatseb hääletada liidust lahkumise poolt. Üks on immigratsioon, mis käib tema sõnul Suurbritanniale üle jõu, ja teine on demokraatia defitsiit Euroopa Liidus.

„Ma olen ise ettevõtja ja palkan hea meelega välismaalasi, kuid selliseid, kellel on vajalikud oskused,“ ei ole Dara sugugi seda meelt, et uks kinni kõigi ees. Ideaalis näeks ta ka Suurbritannial sarnast sisserände reguleerimise süsteemi nagu on Austraalial, kus tulla tahtjad peavad läbima tiheda punktisüsteemi sõela. Eriti pahandavad Darat pagulased, kellele antakse kohe „viie magamistoaga korter“, samas kui aastaid järjekorras olnud ja makse maksnud britid peavad vesise suuga pealt vaatama.

Selle jutu peale elavneb ka John, kes arvab samuti, et pagulasi ei peaks nii lahkelt Euroopasse kutsuma nagu tegi seda Saksamaa kantsler Angela Merkel. Lahendus oleks tema arvates selles, et Euroopa riigid aitaksid kehvema elujärjega riike kohapeal järele - investeerides ja ehitades. Dara õiendab kohe vahele, et Suurbritannia on see riik Euroopas, mis kõige enam arenguabile panustab, teised – see va Euroopa Liit – on seal kärpekohta näinud.

Meie nael!

John kavatseb hääletada Euroopa Liidus jätkamise poolt. Põhjenduseks toob ta majanduslikud kaalutlused - John kardab, et Suurbritannia majandus kannataks, kui riik liidust lahkuks. Ta on nõus sellega, et Suurbritannia mõjukus on suurem, kui hoitakse teiste Euroopa riikidega ühte. Mitte et Suurbritannia üksi hakkama ei saaks. „Saab! Sest meil on meie oma Briti nael,“ jõuab John õhtu jooksul mitu korda kiita endist rahandusministrit Gordon Browni, kelle „viis tingimust“ (mis ei olnud täidetud) britid ühisrahast eemal hoidsid.

Ühiselt kiruvad mehed, kuidas Euroopa Liidus pole mehhanismi, mis võimaldaks võimul olijaid maha võtta, kui rahvas neid enam võimul näha ei taha. Torisetakse nende väheste ELis toimunud referendumite üle, kus lasti niikaua hääletada, kuni soovitud vastus käes. „Selline „demokraatia“ mulle ei istu,“ põrutab Dara. Pika tiraadi peab ta ka sellest, kuidas Suurbritannia peaminister David Cameron läks brittide nõudmistega Brüsselisse, kuid läbirääkimiste lõpuks „EI SAANUD MITTE MIDAGI!“. Nii tuleb brittidel minna oma teed – hoida ühte USA, Kanada, Austraalia ja Suurbritannia endise impeeriumi riikidega. Samas tunnistab Dara, et loodab vargsi, et liidus jätkamise pooldajad siiski õhkõrna enamusega peale jäävad. „Minu hääle ei ole niivõrd lahkumise poolt, kui demokraatia puudumise vastu,“ ütleb ta.

Küsimuse peale, kas britid näevad Euroopa Liitu veel ka kui rahu tagatist, tuleb Daralt kiire ja kategooriline vastus. „Rahuprojekt on NATO. Punkt,“ läheb ta jälle hoogu.

Mehed uurivad huviga ka omaltpoolt vastu, kuidas Eestis asju nähakse ja nii see õhtu veereb. Korraga oleme pubisse jäänud viimane seltskond, laua ääres seisab väsinud baarimees ja vabandab, et peab meid välja viskama.

„Ma saan sinu seisukohtadest aru,“ patsutab Dara mulle õlale. „Aga mina arvan teistmoodi. See ongi demokraatia.“

Lahkumine läheb kiireks, vihma ladistab, nii ununeb ühispilt kahjuks tegemata.