Gaasisõda Baltikumis

Alused Leedus Klaipedas LNG-ujuvterminali juures.  Foto: Verslo Zinios
Märt Belkin • 4. september 2017 kell 3:00

Alexela läks suve alguses Euroopa Komisjoni vastu sõtta, kuna arvab, et nende arendatav gaasiterminali projekt jäi sadakonnast miljonist ebaõiglaselt ja poliitilistel põhjustel ilma. Eesti, Läti ja Leedu on ka poliitiliselt gaasisõjas, kus kõik tahavad oma. Kui oktoobriks üksmeelt ei leita, jäävad rahast ilma kõik.

„Kuna ühtegi konkreetset, objektiivset argumenti ei olnud, siis see saab olla ainult poliitiline otsus,“ ütles Alexela ja ühtlasi terminaliprojekti arendava tütarfirma Balti Gaas juht Marti Hääl otse välja. Otsuse, millest jutt käib, tegi aasta alguses Euroopa ning selle järgi jäi Alexela arendatav terminaliprojekt Paldiskis ilma umbes sajast miljonist.

Tegelikult on erafirma ja Euroopa Komisjoni vaheline tüli vaid osa Baltikumi suurest gaasisõjast. Kolme Balti riigi peaministrid on siinse gaasinduse tuleviku üle tuliseid kõnelusi pidanud juba suve algusest, ent tulemust seni pole. Kui rahu ei tehta, jäävad rahast ilmselt ilma kõik.

Marti Hääl

Poliitikast, kas Balti peaministrid lepivad midagi kokku või mitte, sõltub kõik. Meil on kõik ettevalmistustööd tehtud, võiks alustada ehitust.

Kõik sai alguse 2013. aastal, kui Euroopa tasemel lepiti kokku Balti regiooni oluliste gaasiprojektide nimekiri. Nimelt tahetakse nii siin kui Brüsselis liita Baltikum ja Soome Euroopa ühise gaasituruga. Üks olulisemaid põhjusi selle taga on soov murda Gazpromi gaasimonopol. Ametlikult on eesmärk sõnastatud diplomaatiliselt kui „võimaluste loomine gaasi tarneallikate mitmekesistamiseks“.

Üleliidulise tähtsusega projektide seas on näiteks Leedu ja Poola vaheline gaasiühendus GIPL ning palju elevust tekitanud Eesti ja Soome vaheline gaasitoru Balticconnector. Need on Euroopa Liidu kaasrahastuse taha saanud juba ammu ning ettevalmistused käivad hoogsalt.

Tähtsate projektide loetelus on ka Läänemere äärde regionaalse veeldatud maagaasi ehk inglispärase lühendiga LNG-terminali ehitamine. See tähendaks, et suure ookeanilaevaga saaks siia tuua kütuse näiteks USAst ning murda nii energiasõltuvus Venemaast. Poliitikale lisaks võib asjal olla ka majanduslik mõte, kuna turu ainuvalitseja Gazpromi kõrvale toodaks ka konkureeriv kütus.

Vajadus uue terminali järele ühiselt kokku lepitud, hakati ühes arutama, kuhu see rajada tuleks. Euroopa Komisjoni tellitud uuring näitas, et sobiv asukoht on Soome lahe kaldal. See jättis valikusse sisuliselt vaid Eesti ja Soome. Alguses lepiti põhjanaabritega küll kokku, et terminal tuleb sinna, ent tunamullu otsustas sealne valitsus ühes riigifirmaga Gasum loobuda ning õiguse Eestile anda.

Veel enne seda võttis asi aga dramaatilise pöörde. Aastal 2014 olid fossiilsete kütuste hinnad veel laes ning maagaasi sisseostuhinnad samuti ülikõrged. Vaid paar kuud varem oli Venemaa Krimmi enda ikke alla sundinud ning Ida-Ukrainas voolas veri ojadena. Poliitiline olukord oli pinev.

Leedu murdus. Ühised plaanid ja regionaalne koostöö jäeti kõrvale ning selle asemel otsustas sealne valitsus panna Lääne-Leetu Klaipėda sadamasse püsti oma ujuvterminali. Kõlavat nime Independence (Sõltumatus) kandev LNG-alus renditi 10 aastaks Norra omanikelt, lepingu järgi on riigil võimalus laev seejärel neilt välja osta.

Ehkki sõnades Leedu projekti pigem tunnustati, tegi olukord teistele Balti riikidele jätkuvalt muret. Eesti ja Läti polnud asjakorraldusega sugugi rahul. „See laev ja tema leping lõpeb aastal 2024 ja seetõttu Eesti riik ei ole veendunud, et Euroopa Komisjon saab meile väita, et meie gaasitarnete mitmekesisus on selle ujuva terminaliga tagatud,“ rääkis majandusminister Simson.

Eesti riigi seisukoht ongi olnud, et projekt on ajutine, ent vaja on ka püsivat ja turupõhist lahendust. Muresid on nimelt veel teisigi. „Ujuv LNG-terminal on tarbijatele märksa kallim kui maismaale ehitatu,“ loetles Simson. „Ka tänavu ja kõigil aastatel on Leedu sotsialiseerinud selle lisakulu oma gaasitarbijatele. Lisaks panustab Leedu ka riigieelarvest sinna ligikaudu 68 miljonit eurot aastas.“

Ka Eesti sees polnud asi lihtne, kuna terminali tahab püsti panna mitu tegijat. Tõsiseltvõetavaid projekte oli kaks – üks neist algselt Tallinna Sadama ja Hollandi päritolu logistikafirma Vopak ühine plaan panna jaam püsti Muuga sadamasse, teine Alexela grupi projekt teha terminal Paldiskisse.

Praeguseks on hollandlased otsustanud enda terminali esialgu oma rahadega väiksemas mahus püsti panna. Kui 4000kuupmeetrine hoidla on valmis, siis kaalub firma ka seda, kas taotleda ELi raha. Vopaki enda teatel ollakse põhimõtteliselt nõus rajama ka suuremat regionaalset terminali.

Alexela võttis aga kohe sihi hiigelprojektile. Juba 2015. aastal esitati taotlus, et saada 344 miljonit eurot maksvale terminalile kuni 39% osas tuge Euroopa Liidult. Terminal oleks suutnud vastu võtta suuri LNG-ookeanilaevu ning mahutanud gaasi 160 000 kuupmeetri suuruses hoidlas, kusjuures mahtu oleks hiljem saanud kahekordistada. Terminalis olnuks muuhulgas seadmed, mis oleksid võimaldanud gaasi tulevase Balticconnectori kaudu Soome poole saata.

Meenutagem vahepeal korraks jälle Leedut. Mõistagi oli sealsel valitsusel gaasitarbijatele täiendava maksu sisseseadmiseks ning laeva rentimiskulude kandmiseks vaja riigiabi luba. Taotluses põhjendati turgu moonutava abi andmist just varustuskindluse ning alternatiivsetele tarneallikatele ligipääsu puudumisega. Luba saadi.

Asjad võtsid aga täiesti äraspidise pöörde. Tänavu veebruaris sai Alexela Euroopa Komisjonilt teate, et raha vähemalt esialgu ei tule. Miks? Klaipėdas on terminal juba olemas ja see katab regiooni vajaduse, teatati kõrgemalt poolt.

344miljonit eurot maksva terminali ehitamisele võttis Alexela sihi ja ootab ELilt sellele kuni 39% tuge.

Toona tõdes Alexela Groupi juhatuse liige Marti Hääl mõnevõrra tusaselt, et otsust oli ette aimata, kuna sellele viitasid Leedu peaministri sõnavõtud. Alexela arendas oma projekti vastavalt kokkulepitud mängureeglitele. Leedu lükkas aga ajutise terminaliga malelaua uppi ning hakkas sellel kabet taguma.

Alexela oli kindel, et Leedu käitumine on mõjutanud ka ELi taseme otsuseid. Otsustati, et asja ei jäeta niisama ning aprillis pöördus Alexela Groupi terminaliprojekti arendav tütarfirma Balti Gaas otsuse teinud Innovatsiooni ja Võrkude Rakendusameti vastu kohtusse. Veidi kummalise nimega rakendusamet on osa suurest Euroopa Komisjoni kärjest.

„Me tahame, et Euroopa Kohus kontrolliks, kas selline protsess on olnud nõuetekohane – kuidas on aastaid ühishuviprojekte menetletud, kõik on tehtud ja kontrollitud ja siis, kui on viimane tund, öeldakse, et ei olegi vaja,“ rääkis Hääl. „Ei kõla ettevõtjale loogiliselt see protsess.“

Lahendust ei saa asi veel niipea ning asi võib võtta aastaid, ent esimesed seisukohad hakkavad Euroopa Kohtule vaikselt juba laekuma. Neljapäeval otsustas Eesti seisukohad ka valitsus. „Astume menetlusse,“ kinnitas majandusminister Kadri Simson. Enda argumentidega astub riik Alexela poolele.

Eesti seisukoht on lihtne – piirkonna gaasi varustuskindlust ega tarnete mitmekesisust ei saa tagada Klaipėda terminaliga, mis on valitsuse hinnangul vaid ajutine lahendus. „Eesti hinnangul tagab regiooni mitmekesise gaasitarne ja varustuskindluse vaid paikne maismaale ehitatud LNG terminal,“ öeldi valitsuse pressibüroost. „Oleme sama seisukohta ka korduvalt Euroopa Komisjonile presenteerinud ning peame oluliseks sellele tähelepanu juhtida ka antud kaasuses,“ lisas pressiesindaja.

Omasid ei saa muidugi toetamata jätta. Samas peab Eesti juba kevadest saadik Läti ja Leeduga piirkonna gaasinduse tuleviku üle kõnelusi. Läbirääkimised on pingelised ning on neelanud suure tüki peaminister Jüri Ratase suvest.

Nimelt saatis Leedu peaminister Saulius Skvernelis märtsis kolleegidele kirja, milles rõhutas, et Leedu on Klaipėda jaamaga valmis tagama Baltikumi energiajulgeolekut. Sisuliselt viitas ta, et Leedu tahab terminali norrakatelt välja osta ning kasutada selleks ELi kaasfinantseeringut. Klaipėda laevast saakski regionaalne terminal.

Aasta alguses esitas Leedu ka taotluse lisada enda ujuvterminal Euroopa energeetika valdkonna niinimetatud ühishuviprojektide nimekirja (see kinnitatakse sügisel). Kui Klaipėda jaamale see staatus aasta lõpuks antakse, siis saakski see Euroopa Ühendamise Rahastu ehk CEFi nimelisest fondist euroraha taotleda.

Eesti ootab teistelt Balti riikidelt aga toetust kohalikule projektile. Pingeid ja vaidlust on palju. Ratas, Skvernelis ja Läti peaminister Māris Kučinskis on pidanud LNG-terminali teemal sel suvel mitu korda arutanud. Kokku on saadud tähendusrikastes kohtades – esialgu Paldiskis, kuhu kerkiks Alexela projekt, siis Klaipėdas ning paar nädalat tagasi Lätis Inčukalnsis.

Viimati nimetatud eestipäraselt Kintsumäe nime kandev küla on oluline seetõttu, et seal tegutseb hiiglaslik gaasimahuti, kus on hoiul muuhulgas ka Eesti riigi strateegiline varu. Maa-alust hoidlat haldab Läti gaasituru liberaliseerumise järel alates sellest aastast firma nimega Conexus Baltic Grid, millest kolmandik kuulub Gazpromile. Vene hiid on sellega ka suurim osanik. LNG-terminalid on Inčukalnsile otsene konkurent.

Kolme Balti riigi peaministrid on kõnelustel arutanud peamiselt seda, kuidas LNG teemadega edasi minna. Plaan oli sõlmida nii-öelda hea tahte leping. Selle on heaks kiitnud Eesti ja Leedu. Läti aga teatas eelmisel nädalal, et vajab siseriikliku otsuse tegemiseks „täiendavat infot“. Valitsuse kommunikatsioonibüroost kinnitati, et Eesti utsitab projektide arendajaid vajaminevat teavet igal juhul lätlastega jagama.

Marti Hääl  Foto: Andras Kralla

„Ega sellest poliitikast, kas Balti peaministrid lepivad midagi kokku või mitte, sõltub kõik,“ rääkis Paldiski terminali projekti juht Hääl. „Meil on kõik ettevalmistustööd tehtud, võiks alustada ehitust – sellel hetkel, kui on selge, et turg toimib,“ lisas ta.

Seni, kuni jätkub massiivne turumoonutus ja Leedu riik saab enda terminalile igal aastal 70 miljonit peo peale laduda, ei saa turg Hääle sõnu normaalselt ja vabana toimida. „Kuidas sa võtad nii äriotsuse vastu?“ küsis Alexela juhatuse liige retooriliselt.

Hea tahte lepingu sõlmimine on aga ülioluline. Konflikti aga vältida ei saa. Nimelt rõhutas Euroopa Komisjon juulis Brüsselis peetud töögrupis, et on nõus ühishuviprojektiks nimetama ainult ühe Balti LNG-terminali projekti.

Kui kolm riiki kokkuleppele ei jõua ning üht projekti välja ei vali, ei jõua nimekirja aga ükski terminaliprojekt ja potentsiaalselt saja miljoni kanti ulatuvast rahast jäävad ilma kõik. Üksmeel tuleb leida oktoobriks.

Hetkel kuum