Tema sõnul ei ole hõive mujal Eestis madalam ilmselt mitte soovimatuse tõttu töötada, vaid seda põhjustab sobivate töökohtade nappus.

Kuidas aga tööandjad rakenduseta inimestega kokku viia, küsib Nestor. „Valitsus on pidanud tööjõu mobiilsuse parandamiseks mõistlikuks riiklike üürimajade rajamist väikeasulatesse ja tasuta ühistranspordi pakkumist ka maakondades. Nii karm, kui see ka pole, omaks reaalselt ilmselt suurimat mõju aga hoopis üheotsapileti pakkumine Tallinnasse,“ pakub ta välja.

Poliitiliselt on tegemist muidugi ülimalt delikaatse teemaga - lapsesuud, kes julgeks soovitada perifeeriast pealinna kolida, on leida raske; veel vähem sellist, kes ideed ka poliitiliselt rakendada püüaks, jätkab Nestor.

„Kuigi sisseränne Tallinnasse on pidev, siis on paljudele piiranguks elamispinna küsimus. Mõned ettevõtted on võimalust juba märganud ja sõidutavad töötajad Ida-Virumaalt ise kohale, kandes hoolt ka nende ajutise majutamise eest töökohas,“ rääkis Nestor.

Tema sõnul leiduks ilmselt huvilisi veelgi, kuid paljudes asulates ei ole endale kuuluvast kinnisvarast võimalik loobuda ka tasuta – ja samas ei tundu madalapalgalistel ametikohtadel Tallinna üüriturule sisenemine just riskivaba ettevõtmisena. „Euroopas levinud sotsiaalmajade mudel kätkeb endas muidugi veelgi suuremaid probleeme, kuid ehk on mingil kujul ääremaalt lahkumist soodustav toetusmeede mõeldav?“ küsib Nestor.

Teises kvartalis oli Eestis täitmata üle 12 000 ametikoha ja tõenäoliselt oli näitaja kolmandas kvartalis veelgi kõrgem. Probleemi olulisusest räägib fakt, et SEB hiljutises suurettevõtete uuringus pidasid ettevõtete finantsjuhid tööjõu nappust suuremaks probleemiks, kui nõudlust nende toodete ja teenuste järele, rääkis Nestor. Viimane räägib tema sõnul selgelt asjaolust, et lähiajal hakkab majanduskasvu aina enam piirama pakkumise pool ehk ettevõtete võimekus tarbijate nõudlust rahuldada.

Veelgi suuremaks probleemiks on ettevõtetele kiire palgakasv. Nestori sõnul nimetas tänavuses SEB finantsjuhtide uuringus tööjõukulusid ettevõtte jaoks olulise probleemina juba üle poole vastanutest.

„Et uute töötajate leidmine eeldab aina suuremaid kulutusi, siis on tööandjate seas kasvav ootus, et riik teeb leevendusi seadusandluses, mis lihtsustaks võõrtööjõu värbamist. Eriti just idapoolsetes riikides valitsev kõrge töötus ja madal palgatase muudab Eesti suhteliselt atraktiivseks töörände sihtkohaks,“ märkis Nestor. „Kindlasti on võimalik töötajate värbamist välisriikidest muuta lihtsamaks ja kiiremaks, kuid olukorras, kus Eesti keskmine palk jääb jõukamale Euroopale alla kordades, peaks see puudutama siiski vaid kõrgepalgalist ja kvalifitseeritud tööjõudu.“

Töötajapõua üle kipuvad kurtma ennekõike ettevõtted, kus palgatase Eesti keskmisele alla kipub jääma, nendib Nestor ja lisab: „Tänastes oludes tundub otstarbekam lasta sellistel ettevõtetel ja töökohtadel minna majandusarenguga kaasas käivasse loomulikku surma.“