Julma manöövri hind: väsitav kemplus kindlustusega

1. augustil toimus Tallinnas Merivälja tee tiheda liiklusega ristmikul avarii – punase tulega ristmikule kihutanud takso sõitis külje pealt sisse sõiduautole Škoda Rapid. Nii julmalt, et Škoda tegi õhus paraja pirueti ja autos viibinud pereisa koos lastega viidi haiglasse.

„Esimese asjana mõtled niisuguses olukorras sellele, et kõik oleksid terved. Järgmisena rahustab südant see, et mul on kaks kindlustuslepingut ja kogu vara kaitstud. Reaalsus on aga midagi muud,” meenutas Dmitri Kovagin südasuvist õnnetust.

Imekombel salvestus kogu juhtunu Delfi fotograafi pardakaamerale, kes video ja fotod veebiportaalis ka avaldas. Neid vaadates ei jää kellelegi kahtlust, et taksojuht rikkus rängalt liikluseeskirju ja oli õnnetuse põhjustamises täielikult süüdi.

Kui kannatanu võiks siinkohal kergendatult hingata, siis Kovagini jaoks kadalipp alles algas. Nimelt selgus pärast õnnetust, et 16 kuu vanust autot pole mõtet parandada ja see läheb mahakandmisele. Juhtunut hindas õnnetuse põhjustaja ehk taksojuhi liikluskindlustusfirma Gjensidige, mis tegi 17. augustil otsuse maksta kannatajale hävinud auto eest välja 12 000 eurot. Kovaginile tuli see aga üllatusena: „Millise loogika alusel hinnati mu auto nii odavaks? Kindlustus peaks hüvitama õiglase kahju, aga mina kaotasin kindlasti rohkem,“ oli Kovagin nördinud.

Kovagin oli 2017. aasta aprillis sõlminud Swedbank Liisinguga lepingu uhiuue sõiduauto Škoda Rapidi ostmiseks, mille letihind oli 16 346 eurot. Samale summale sõlmis ta ka liikluskindlustuse ja kaskokindlustuse lepingud, mistõttu tundis ta end kindlana.

Kuni augusti keskpaigani, mil kindlustusselts teatas, et tema sõiduki väärtus on kahanenud ligi 27%. Kovagini kinnitusel ta selle raha eest samaväärset autot osta poleks saanud. „Mina jäin õnnetuse tulemusena vähemalt mitme tuhande euroga kahjumisse, samas kui õnnetuse põhjustaja sai maksimaalselt poolteist tuhat eurot trahvi,“ oli Kovagin nördinud.

Vastavalt liikluskindlustuse seadusele ja võlaõigusseadusele hüvitab kindlustusandja hävinud sõidukiga samaväärse sõiduki soetamise mõistlikud kulud. Antud juhtumi puhul muudab asja segasemaks see, et tegemist oli küllaltki haruldase mudeliga, mida Eesti automüügiportaalidest naljalt ei leia. Saksamaa portaalides eeltööd tehes leidis Kovagin samad mudelid märgatavalt kõrgema hinnaga ehk 14 000–16 000 eurot. Seega tekib inimesel õigustatud küsimus, mille põhjal väärtus kindlaks tehakse? Need küsimused esitas Kovagin ka kindlustusseltsile.

Gjensidige esindaja ja Kovagini pika kirjavahetuse tulemusena saabus lõpuks lakooniline vastus, et seltsi tellimusel hindas auto väärtuse oma ala spetsialist ehk SKO Motors OÜ ehk Škoda esinduse kasutatud sõidukite müügikonsultant. Selts jäi oma otsusele kindlaks ega selgitanud rohkem hinna kujunemise tagamaid. Viimane pakkumine oli 400 lisaeurot, mis ei oleks nõustumise korral enam edasikaebamisele kuulunud.

Kasu polnud siin ka kaskokindlustusest, sest esmalt pidi hüvitise määrama õnnetuse põhjustaja liikluskindlustuse pakkuja.

„Olles kasko remondiga paar korda kokku puutunud, kus viiakse minu eest auto remonti ja tuuakse ka korda tehtuna tagasi, oli ka seekord ootus, et täidan kahjuteate ära ja edasi kõik sujub minu sekkumiseta,“ rääkis Kovagin. „Antud olukorras oleks see tuhat korda väärtuslikum. Seda enam, et protsess oli minu jaoks uus ja kohati arusaamatu, samas kui kõik osapooled eeldasid, et mina orienteerun selles sama hästi nagu nemad, " lisas ta.

Küll aga ütles Kovagini kaskokindlustuse pakkuja Swedbank, et kui teine kindlustusandja on oma otsuse ära teinud, võib ta nende poole pöörduda ja taotleda hüvitist selle osa eest, mida teine kindlustaja ei kata.

Siinkohal tuleb mängu veel üks oluline nüanss. Nimelt kui õnnestus oleks juhtunud esimese aasta jooksul ehk neli kuud varem, oleks Kovagin võinud taotleda ka oma kaskokindlustuse pakkujalt ehk Swedbankilt lisaks üle 4000 euro. Aprillis allkirjastatud kindlustuse pikenduspoliisil oli aga teiseks aastaks vähendatud kindlustussumma 12 586 eurole. „Ma tõesti ei pööranud sellele piisavalt tähelepanu. Oleks ma teadnud, et asjad nii lähevad, oleksin küsinud ka Swedbankilt, kust nad selle summa võtsid,“ rääkis Kovagin oma apsakast.

Kuna Kovagin ei jäänud lõpptulemusega rahule, hakkas ta võimalikke lahendusi kaaluma. Põhimõtteliselt oli jäänud kaks valikut – kas pöörduda kohtusse või liikluskindlustuse fondi juures tegutsevasse liikluskindlustuse lepitusorganisse. Viimast soovitas soojalt ka Gjensidige esindaja oma viimase kirja lõpus.

Kuna kohtuvaidlus on liiga kulukas, pöördus Kovagin 13. septembril lepitusorganisse. Sealt edasi liikusid asjad väga kiiresti. Juba mõne minuti pärast tuli vastus, et juhtum võetakse menetlusse ja 19. septembril saatis lepitaja, Eesti Liikluskindlustuse Fondi jurist Kardo Karon oma ettepaneku: „Leian, et teie kaasuse kõige mõistlikum lahendus oleks, kui sõlmiksime kokkuleppe, mille sisuks on see, et sõiduki väärtuse määrab Eesti Liikluskindlustuse Fondi ekspert /…/ Ekspertiis teile on tasuta ja hüvitis ei saa väheneda, vaid kas jääda samaks või kasvada, kui ekspert leiab, et auto väärtus on suurem, kui senine kindlustusandja pakkumine /…/Leian, et tegemist on hea variandiga.“

Oluline nüanss on siinkohal see, et kokkuleppele minekuga nõustudes kaotab Kovagin õiguse pöörduda hiljem kohtusse. Esialgu sai Kovagin komisjoni põhimõttest aru, et lepitaja annab eksperdi toel auto väärtusele hinnangu ning seejärel saab ta teha otsuse, kas minna kokkuleppele või mitte. „Nüüd pidin võtma põrsa kotis ehk ainus vihje mulle positiivseks otsuseks oli lepitaja viimane lause, et tegemist on minu jaoks hea variandiga,“ rääkis Kovagin.

Kuna kohtutee oleks olnud ikkagi liiga närvesööv, otsustas Kovagin asjaga nõustuda, lisaks hakkas ta juhtunust juba väsima. Oma vastuse teatas Kovagin lepitajale 19. septembri hommikul. Samal päeva pärastlõunal laekus tema postkasti vastus: põhjaliku ekspertiisi tulemusena hinnati tema auto väärtus 13 500 eurole. Seekord oli kirjaga kaasas korralik ekspertiisiakt ja põhjendus, kuidas selgitati välja auto turuhind. Juba järgmisel päeval laekus Kovagini kontole ka Gjensidigelt 1500 eurot.

Küsimusele, miks oli Gjensidige kohe nõus lepituses pimesi kokkuleppele minema, kui nad olid oma eksperdi otsuses kindlad, andis selts ümmarguse vastuse. „Lepitusmenetlus on lihtne ja kiire võimalus saada kliendiga kokkuleppele, kindlustusandja soov on, et olukorrad saaks lahendatud kiiresti ning ilma pikema vaidluseta,“ märkis Gjensidige kindlustuse kahjukäsitluse osakonna juht Maarika Mürk.

Mürgi kinnitusel on hea saada lepitaja kui erapooletu isiku arvamus, ilma et kumbki pool peaks tegema täiendavaid kulutusi ekspertiisile või õigusabile. Nagu selgub Gjensidige vastusest, siis esialgu nad ekspertiisi ei tellinudki, vaid kasutasid võimalust küsida sõiduki väärtust kasutatud sõidukitega kauplevalt ettevõttelt. “Sellisel juhul lähtub kindlustusandja selle ettevõtte hinnatud väärtuse summast ning anname kliendile teada, et hüvitise summa aluseks on asjatundja ettevõtte hinnang,” märkis Mürk ja lisas, et margiesinduse hinnang ei sisaldagi enamasti pikemat põhjendust, kuidas sõiduki väärtus on leitud.

Lepituses sõlmitav kokkulepe on Mürgi sõnul kompromiss ja seekord jõuti tulemuseni, kus mõlemad pooled pidid ligikaudu sama palju oma algsest seisukohast järele andma.

Lõpptulemust hindas Kovagin pigem rahuldavaks. „Suutsin oma kahjumi minimeerida, aga selleks kulus ikkagi tohutult energiat,“ rääkis ta. „Kõige hämmastavam oli minu jaoks see, et kõik üritasid auto turuväärtust leida, nagu mul oleks soov seda müüa. Minu tegelik kahju tulenes hoopis liisingu ennetähtaegsest lõpetamisest ja oli sendi pealt arvutatav,“ selgitas ta.

Selles loos tuli aga liisinguleping Kovaginile isegi kasuks, sest osa käibemaksust oli veel tasumata. „Oleks ma oma raha eest ostnud, oleks minu kahjum veelgi suurem," rääkis Kovagin.

Lisaks ei tasu unustada, et kindlustusselts on kohustatud tasuma ka muid kompensatsioone peale hävinud sõiduki väärtuse, näiteks kehavigastuste eest sõltuvalt raskusastmest ja uue auto registreerimiskulud.

„Põhjalikud ja asjakohased selgitused on üks vahend vaidluse ärahoidmiseks või lõpetamiseks. Kindlustusseltsil tuleb anda selgitused, kuidas hüvitise summani on jõutud,“ märkis Potsepp.

Liikluskindlustuse fondi juures tegutseva lepitusorgani menetluse käigus ei pea Potsepa sõnul keegi mingit kokkulepet sõlmima. „Lepituskokkuleppe sõlmimine on asjaosaliste vaba tahe,“ märkis Potsepp. Siiski lõpeb tema sõnul üle 70% liikluskindlustuse lepitusasjadest kokkuleppega.

Ometi pidi Dmitri Kovagin nõustuma kokkuleppele minekuga enne, kui ta sai eksperdi hinnangu oma sõiduki väärtuse kohta. Ning kokkuleppele minekuga võetakse ära õigus pöörduda hiljem kohtusse. „Lepituses on tavapärane kokkulepe, et sõiduki väärtuse vaidluses tellitakse erapooletu asjatundja arvamus. Seda tuleb samuti ette, et kokkulepe sõlmitakse enne asjatundja arvamuse saamist. Kuivõrd asjatundja on erapooletu, siis ei peaks sellist kokkulepet kartma,“ selgitas Potsepp.

Kuidas jõuavad aga eksperdid sõiduki väärtuses nii erineva tulemuseni, kuigi hindamise aluspõhimõtted peaksid olema samad? „Sõiduki väärtus on hinnang. Asja väärtuse hindamisel ei ole praktikas võimalik, et kaks asjatundjat saavad alati sama tulemuse,“ lausus Potsepp.

Sellepärast on Potsepa sõnul hea eri arvamuste korral leida kolmas osaline, kelle arvamusele tugineda. „Vaidluse pidamine kliendiga on ka kindlustusandja jaoks kulukas – see võtab aega ning tööjõuressurssi. Ühegi kindlustusandja huvi ei ole oma kliendiga vaielda. Üldiselt on kindlustusandja otsused juriidiliselt õiged, kuid eesmärgiga vaidlus lõpetada on kindlustusandja nõus kokkuleppele minema,“ rääkis Potsepp.