Eesti fosforiidipärand: kasumipotentsiaal või lõputu kuluallikas?
Kas Eesti fosforiidimaardlaid on võimalik kasumlikuks muuta ilma plaanimajanduse, lõputute riiklike toetuste ja diktatuurita? Maardu arenduste ajalugu pole sellele küsimusele veel selget vastust andnud.
Juba 20. sajandi esimestel aastatel jagasid Eesti ajalehed põllumeestele kasulikke nõuandeid – kuidas segada mulda fosforiidijahu, et rukis või kartul annaks suure saagi. Viiteid fosforiitide veo kohta leidub tsaariaegsete kohalike raudteede saatelehtedel. Kuid selle väärtusliku ressursi tööstuslik kaevandamine algas alles pärast iseseisvuse väljakuulutamist.
Meie ühiskonnal on fosforiidisõja trauma. Aga trauma puhul me ju ei unista sellest, et tardume igipõlisesse ohvri rolli, kirjutab füüsik ja ettevõtja Andi Hektor.
Vene ärimees müüs oma Ida-Virumaa residentsi ära kümneid kordi odavamalt. Paguluses viibiva Peterburi ärimehe lossi hakkas kasutama Eesti riigipea, kellele selle „kinkisid“ kohalikud töösturid. Täna tõotaks selline süžee meediaskandaali ja kahtlusi hämarates skeemides, kuid 1930. aastatel juhtus kuulsa Oru lossiga just nii.
1939. aasta kevadel, kui Euroopa kohale kogunesid tormipilved ja maailmajagu tardus suure sõja ootuses, andis Eesti kiirkorras välja esimesed riigisisesed laenuvõlakirjad, võlg aga jäigi ajalooratta pöördudes tagasi maksmata.
Ettevõtja, Marie Curie õpilane, eksiilvalitsuse minister ja kirjanik Oskar Lõvi oli inimene, kellel õnnestus 1930. aastatel kiusliku Nõukogude võimuga Eesti piimatoodete ekspordis kokkuleppele saada. Punaarmee tulekuga sai Lõvist aga uute kommunistlike peremeeste verivaenlane.
USA suurim investeerimispank Goldman Sachs ning Šveitsi suurim pank UBS tõstsid järjekordselt kulla hinna prognoose, sest keskpankade nõudlus saab olema oodatust veelgi suurem ning aina rohkem investoreid otsib kaitset majanduslanguse ja geopoliitiliste riskide eest.