Kuidas soojustada vundamenti efektiivselt?

Plaatvundamente kasutatakse enim kas energiasäästlike passiivmajade või täiskeldriga eramute puhul. Passiivmajade puhul, sest plaatvundamenti saab väga lihtsalt külmasillavabaks ehitada ning nii-öelda siduda soojustused maa all kokku selliselt, et konstruktsioon ei katkesta soojustust külmasildadega. Seega on plaatvundamendi soojustamisel tähtis ka soojustusmaterjali tugevus ja jäikus, sest see jääb monoliitse betoonplaani alla kandma kogu hoonet. Analoogselt lintvundamendiga soojustatakse ka plaatvundamendilt tõusvad sokli ehk keldri seinad väljastpoolt sobiva soojustusega, toetades see plaatvundamendi alla jäävale soojustusele, moodustades tervikliku kessooni. Keldrite puhul peab samuti tegelema keldriseinte soojustamisega, et vältida nende liigset mahajahtumist ja seeläbi seesmist kondensatsiooni teket.

Kuidas vältida külmasildade teket?

Sokliosa on Eesti oludes kõige mõistlikum teha betoonblokist või valada betoonist, tagamaks pikaealisuse. Kui see lahendus tundub liiga kallis, võib kasutada ka sokliplaate, kuid sel juhul tuleks soojutuse vahele paigutada toetav karkass, mis tekitab külmasildu ega ole perspektiivis kestev ja muretu lahendus. Sokli ette on mõistlik rajada dreenmatt, mis hoone vahetusse lähedusse tekkiva sajuvee maa alla, pinnasesse või drenaaži immutaks. Kui on rajatud väline horisontaalne soojustus, võiks see olla väikese kaldega majast eemale, et suruda tekkinud pinnasevett majast kaugemale.

Sageli tekib inimestel küsimus, kuidas vormistada sokli seina ja hoone esimese korruse välisseina liide nii, et takistada vundamendi kaudu hoonesse jõudev külm või välja liikuv soe. Hea idee on kasutada soojapidavaid vahtklaasplokke, mis näevad välja nagu müüriplokid, ent täna soojapidavuse omadusele kaotavad külmasilla põranda tasapinnas. Teine variant on eraldada põrandabetoon ja sokli sein teineteisest õhukese soojustusega, et vältida soojast põrandast sooja liikumist vundamendi kaudu pinnasesse.

Maa-aluse soojustuse puhul kasutatakse kas punn- ja soonühendustega soojustusplaate või paigaldatakse need kahes kihis nii, et liitekohad satuvad eri kohtadele. Nii vundamendi kui ka seinte puhul tuleb jälgida, et soojustuse aluspind oleks sile ja et paigaldatud soojustusplaadi all või taga ei pääseks õhk liikuma. Soojustusplaadid on täpsed ja võimaldavad korralikku serv servaga kokkupanekut. Korraliku paigalduse juures ei tohiks jääda suuremaid vuuke, mida tuleks montaaživahuga täita.

Kuluoptimaalne tänapäevane lahendus

Vundamenti soojustades ongi olulisim läbi mõelda sokli- ja hoone välisseina ühendus. Üldjuhul jäävad kandev ja välissein ja vundamendisein ühele vertikaalsele joonele, mis tähendab, et soojustusplaadid saavad kulgeda ühes tasapinnas (keerulisem on plokkvundamendile istuv puitkarkass-sein). Nüüd tulekski viia sobivusse maapealse seina ja sokliseina soojustuse omavaheline arhitektuurne sobivus, samal ajal jälgides, et kihid tagaksid ka piisava soojapidavuse.

Täna võiks suurimaks soojusläbivuseks võtta sokli seinal 0,2 W/m2K ja välisseinal 0,15 W/m2K. Näiteks IKO Enertherm PIR-soojustusega tuleks sokli sein soojustada 100 mm paksuselt ja välissein ise 140 mm paksuselt, nii mahub ilusti betoonist või plokist soklikivi soojustuse ette soklit vormistama. XPSi puhul tuleks sama tulemuse saavutamiseks lisada 50 mm kiht soojustust soklile juurde.