Töötuskindlustus diskrimineerib kõrgepalgalisi

Töötaja palgalt kinnipeetud makse (2,8% palgast) laekub esimesena nimetatud sihtfondi, millest rahastatakse ainult töötuskindlustushüvitisi. Töötukassa makstavad koondamishüvitisi ja hüvitisi tööandja maksejõuetuse korral makstakse teisest, tööandjate rahastatavast fondist.

Paljud inimesed teavad, et töötuksjäämise korral saavad nad esimesed 100 päeva 50% oma senisest palgast ning edaspidi 40%. Siin on aga üks lisapiirang, mille olemasolu võib paljude üllatuseks osutuda. Nimelt on töötuskindlustushüvitise maksimaalne summa seotud Eesti keskmise palgaga (50% eelmise aasta kolmekordsest Eesti keskmisest palgast Töötukassa andmetel). Näiteks 2009. aastal on igakuise töötuskindlustushüvitise brutosumma maksimaalselt 15725 krooni. Pärast tulumaksu mahaarvamist (koos 2250-kroonise maksuvaba osa arvessevõtmisega) jääb järgi 12895 krooni kuus.

Sisuliselt tähendab eeltoodu, et kolme Eesti keskmist palka ületavalt palgaosalt töötajate poolt makstav töötuskindlustusmakse ei anna inimesele mitte mingit vastuhüve, ka teoreetiliselt mitte. Näiteks 2008. aastal 31450 krooni ületavalt kuupalga osalt inimeste poolt tasutud töötuskindlustusmakse maksti nö tühja. Eeskätt diskrimineeritakse kõrgepalgalisi tippspetsialiste, sest näiteks äriühingu juhatuse liikme tasudelt töötuskindlustusmakset tasuda ei tule ja neid see probleem ei puuduta.

Töötuskindlustuse seaduse § 4 ütleb, et töötuskindlustusmakse on sundkindlustuse makse liik töötuskindlustuse sihtotstarbeliseks rahastamiseks. Seadus ütleb, et tegemist ei ole maksuga (mille puhul maksumaksja vastuhüvet eeldada ei saa), vaid kindlustusmaksega. Antud juhul aga omandab kindlustusmakse selged maksu tunnused. Maksusid saab kehtestada vaid maksuseadusega.

Kui meenutada ajalugu, siis 2002. aastal tõusetus sarnane probleem ka töötavate pensionäride poolt makstava töötuskindlustusmaksega. Töötuskindlustuse seaduse esimese versiooni alusel pidid töötavad vanaduspensionärid tasuma töötuskindlustusmakseid võrdselt kõigi teistega. Samas välistas seadus nende jaoks kindlustushüvitise saamise. Tookordne õiguskantsler Allar Jõks leidis et taoline olukord ilma mõistliku põhjenduseta tähendab vastuolu põhiseadusega. Riigikogu nõustus õiguskantsleriga ning seadus läks kiirkorras muutmisele.

Sarnaselt ja kiirkorras tuleks lahendada ka eespool kirjeldatud probleem. Alternatiivseid võimalusi on kaks: hüvitise ülempiiri kaotamine või töötaja(kindlustatu) maksele ülempiiri seadmine. Teostatavuse poolest on hüvitise ülempiiri kaotamine oluliselt lihtsam, kuna kindlustusmaksete ülempiiri jaoks on jooksva kalendriaasta keskmist palka raske ette ennustada.

Autor: Ivo Vanasaun, maksu- ja õigusosakonna juhtivkonsultant, AS Deloitte Advisory.