Kadestan Brexiti valinud britte

Suurbritannia kuue kuu pikkune eesistumisperiood pidi olema 2017. aasta teisel poolel ehk vahetult enne Eestit. Tänu Brexitile on aga kahjuks tekkinud oht, et Eesti eesistumisperiood pikeneb.

Euroopa Liidu eesistumine on ilmekas näide liikmesriikide maksumaksjate raha raiskamisest. Need kuus kuud on küll juhtoina rollis oleva riigi poliitikute ja bürokraatide pidupäev, sest nad saavad oma egosid kõditada ning tunda end tähtsana. Tegemist on mõttetult kuluka demokraatia mängimisega, mis jääb tavainimesele kaugeks ja arusaamatuks.

Euroopa Liidu Nõukogu on liikmesriikide valitsusi esindav moodustis, mis kujundab ühtse poliitika kõikvõimalikes valdkondades. Euroopa Liidu Nõukogu istungitel kohtuvad liikmesriikide ministrid, et langetada ühiseid ja oma riigile siduvaid otsuseid. Eestistujariigi ministrite ülesanne on neid istungeid ja teisi tööorganeid juhtida.

Eesti riigi õlgadele vajub see raske koorem 2018. aasta esimesel poolaastal. Meie bürokraadid peavad juhtima umbes 200 tööorgani tegevust. Töögrupid käivad Eestis koos mitusada korda, samuti toimuvad eri valdkonna ministrite kohtumised.

1000 uut ametnikku

Kogu protsessi muudab kulukaks juhtriikide roteerumine lühikese aja järel, sest kuue kuu pikkuseks perioodiks peab iga riik komplekteerima enda meeskonna. Eestile tähendab see lisaks 1000 ametniku palkamist. Kusjuures neid ei palgata ainult selleks pooleks aastaks. Ettevalmistusperiood eesistumiseks on mitu korda pikem kui eesistumine ise. Peale ametnike on veel vaja suurendada teenindavat personali, kes hoolitsevad logistika, tehnika, delegatsioonide saatmise, pressiga suhtlemise ja paljude teiste ülesannete eest.

Summa, mille riigid oma eesistujamaa kohustuste täitmiseks surnuks löövad, on riigiti väga erinev. Näiteks Sloveenia sai hakkama 55 miljoni euroga, nendelt teatepulga üle võtnud prantslastel kulus aga koguni 160 miljonit eurot. Eesti kulud on suurusjärgus 75 miljonit eurot, kirjutas kevadel Eesti Ekspressis ajakirjanik Mikk Salu. See tähendab, et iga eesistumiseks kulutatud päev läheb meil maksma ligi 400 000 eurot.

Meie kaks kõige suuremat kulurida on personal (26 miljonit eurot) ja majandamiskulud (25 miljonit). Kolmas suur kulurida on igasugused üritused. Ametnike juurdepalkamiseks ja nende koolitamiseks on loogiline põhjus. Eesistujariik ei saa valida, milliseid valdkondi ta juhib või millega tegeleb. Eesti ametnikkond peab nende kuue kuu jooksul olema suuteline tegelema ka vaalapüügi, oliiviõli või millegi veelgi eksootilisemaga, nagu ütles Eesti Päevalehele antud intervjuus riigikantselei ELi asjade direktor Klen Jäärats.

Vaalasid ja oliiviõli puudutava pädevuse hankimine pole aga meie ametnike ainus mure. Peale lisatööjõu ning ametnike koolitamise tuleb leida koht, kus need sajad nõupidamised ja koosolekud ning arvukad kohtumised saaksid toimuda. See pole sugugi nii lihtne ülesanne, kui esmapilgul tundub. Eestil pole sobivat konverentsikeskust ja mis veelgi hullem - meil pole isegi sobivat lauda, et eesistumisajal toimuvaid kõige olulisemaid kohtumisi korraldada.

Saali keskel peab olema ümmargune või neljakandiline kuni 86 inimesele mõeldud laud. See laud on omakorda ümbritsetud järgmise ringiga ministreid saatvatele ametnikele. Kõige lõpus kolmas ring ehk tõlkeboksid, kirjeldas Mikk Salu märtsi lõpus Eesti Ekspressis ilmunud artiklis probleeme, millega eesistumist korraldav meeskond Eestis praegu tegeleb.

Maast leitud raha

Võtame eespool kirjutatu kokku. Meil pole piisavalt ametnikke, meil pole piisavalt pädevust ja meil pole ka sobivaid ruume. Mida talupoja mõistus sellises olukorras soovitaks teha? Sellest ülesandest loobuda ehk loovutada pakutud võimalus kellelegi, kellel on vajalik laud (infrastruktuur) ja ametnikkond (kompetents) olemas. 75 miljonit eurot oleks justkui maast leitud.

Nõustun, et asi pole nii lihtne ja loomulikult ka üdini halb. Kindlasti on eesistumisel konkreetsele riigile mitu plussi. Esiteks riigi promo. Sellel lühikesel perioodil külastab Eestit või tuleb siia ajutiselt elama 20 000–30 000 inimest eesotsas poliitikute, ametnike ja ajakirjanikega. Nad jätavad raha kinnisvaraomanikele, kaupmeestele, toitlustus- ja lõbustusasutustele ning teistesse sektoritesse.

Lisaks palgatud ja koolitatud ametnikud ning ka üritusi teenindav personal on ühe suure kogemuse võrra rikkamad. Osa nendest liigub pärast eesistumise lõppu edasi Euroopa Liidu bürokraatiakoridorides, teised suudavad pakkuda oma oskusi tõenäoliselt erasektoris või meie enda riigiaparaadis.

Saadav kasu on aga nõrk lohutus suurejoonelise bürokraatliku pillerkaari õigustamiseks, mis mööda liikmesriike gastrollitab. On ju olemas palju mõistlikum alternatiiv. Euroopa Liidu Nõukoja juhtimine võiks toimuda alaliselt ühest ja samast kohast – näiteks Brüsselist, kus on olemas vajalik taristu ja kuhu võiks erinevatest liikmesriikidest koondada kokku ka parima pädevuse.

Reformierakond kuulutas oma viimases valimisprogrammis, et „eesistumise aeg on ainulaadne võimalus jätta sügav jälg Euroopa ajalukku“. Mulle meenutas see loosung nõukogude aega, kus tehti küll suuri ja ilusaid sõnu, kuid nende sõnade taga valitses suur tühjus.

Kui Eesti tahab tõesti jätta sügava ja kasuliku jälje Euroopa ajalukku, siis võiksime olla liikmesriik, kes vabatahtlikult loobub võimalusest olla Euroopa Liidu Nõukoja eesistuja, sest see on mõttetult kallis ja ebatõhus juhtimismoodus.