Ilvesel ei tulnud välja

Toomas Hendrik Ilvesel on presidendiametis olla veel ligikaudu kuu. Oktoobri algul saame lugeda põhjalikke tagasivaateid kümnele aastale, mil ta oli riigipea. Praegu ei ole ajakirjanduslikke kultuurikihtide läbikaevamisi toimunud ja seetõttu on parim hetk küsida, kuidas Ilves kümmet Eestile elatud aastat kasutas. 

Pole aga mõtet alustada, tegemata konteksti loomiseks põikeid Lennart Meri ja Arnold Rüütli juurde.

Merist on saanud müüt ja müüdina mõõdupuu Ilvesele ja järgnevate presidentidele. Ta on ka selgelt teise ajastu esindaja – sealhulgas Rüütliga võrreldes. Meri kandis üksnes talle jõukohasel moel järjepidevust, tegutsedes okupeeritud Eestis ühelt poolt vabaduse puudumist eirates, kuid teisalt justkui järjekindlalt vaba Eesti riigipea rolliks valmistudes. Kui tänapäeva riigimehed kirjutavad artikleid ja kõnesid, siis Meri kirjutas raamatuid.

Meri pärand

Nii “Hõbevalges” kui ka “Hõbevalgemas” ning hiljem Eesti riigi uusi tavasid, aumärke, märke ja müüte luues sidus Meri Eestit Euroopa ja maailma suurte narratiividega, sissepoole eestlaste jaoks ja väljapoole maailma tarbeks. Peaksime selle pärandi eest palju paremini hoolt kandma, selle asemel, et totralt iga paari aasta tagant mingit brändi või märki otsida.

Just nii jääb Meri Eesti ajalukku ettenägeliku suurkujuna. Iga lisanduva aastaga saab mõne mõtte või teo prohvetlikkus selgemaks. Toon vaid ühe näite. Päevapoliitiliselt olid Meri poolt president Boriss Jeltsiniga sõlmitud kokkulepped Venemaa vägede väljaviimiseks ebamugavad nii tollasele valitsusele kui ka Merile endale. Nüüd saame aru, et Meri nägi pikas vaates, et on kiire, et on vähe aega ja lühiajalistele kahjudele mõtlemine olnuks õigustusteta vale. 

Niisiis, 2006. aastal kogus Ilves laialdase avaliku toetuse Arnold Rüütli vastandina. Ootused olid kõrged.

Aeg oli hoopis teistsugune kui praegu. Eesti kasvas igas mõttes kiiresti. Äsja olime liitunud Euroopa Liiduga, maailm avanes järjest enam. Rüütel, kes praeguse pilgu läbi Kadriorus kenasti “põhiseaduslikku minimalismi” viljeles, ei sobinud selle dünaamikaga ega ettekujutusega moodsa Eesti riigipea rahvusvahelisest rollist. Ilves oli rahvusvaheline mees nagu Meri, ta oli intellektuaal nagu Meri, temas oli tollal ja on ka praegu samasugust ülbuseni ulatuvat enesekindlust, nagu Meris mäletasime.

Läks vastupidi

Ilves on vaieldamatult olnud Eestile rahvusvahelise näo ja mõju andjana hea president. Seda ka Soome ja eriti Balti ja Poola suunal, kus kiuslikud tavatsevad etteheiteid teha. Peame Ilvesele tänulikud olema, sest ta aitas edukalt üle elada rekordpikkade ametiaegadega kergekaalulise välisministri ning välissuhtluse talendita peaministri. 

Lisaks tõmbas Ilves kohe esimeste sammudega lühikesele järelsovetlikule ajastule Eestis joone alla. Lõppes poliitikute ja nõukaaegsete tegelaste mõttetu vääristamine aumärkidega, 20. august sai edgaripäevast kogu rahvast ühendavaks pühaks.

Edasi läheb positiivse poolega keeruliseks. Peab möönma, et Ilvesel ei olnud presidendiaastatega õnne. Venemaa alustas sõda Gruusias ja Ukrainas, ebakindlust tuli aga iga aastaga juurde ka ilma nende šokkideta, millele reageerides president end parimast küljest näitas. Juba 2007. aastal tõi majanduse ülekuumenemine hulga muret. Kui riskid – korraga kohalikud, piirkondlikud ja üleilmsed – 2008. ja 2009. aastal kõik korraga realiseerusid, sai selgeks, et majanduse suurtes küsimustes “kuulmist” Ilvesel ei ole. Kuid see pole oluline puudus, eriti arvestades presidendi vähest tähtsust majanduse suunamisel.

Aga räägitagu mida tahes – Eesti presidendil on ülioluline roll sisepoliitikas.

Ei tegelenud ohtudega

Pärast seda, kui valijad Reformierakonna juhitud koalitsioonile tänutäheks kriisi ajal ilmutatud kaine ja kindla meele eest 2011. aastal uue mandaadi andsid, sai uue ametiaja ka Ilves. Vastu oli ainult Keskerakond, kes saatis sõnumit üle andma europarlamendi valimistel parteide enesekesksust ja kontrollitaotlust pilgates enneolematu häältehulga kogunud Indrek Tarandi. Ilves sai taas ametisse, kuid – võimalik, et kampaanias saadud haavumise mõjul – ei soovinud tegeleda ohtudega, mida hakkas tekitama riigiparteiks kasvanud Reformierakonna teist aastakümmet võimul püsimine. Eesti oli poliitilises plaanis saanud presidendiks Lennart Meri vastandi, kes ei soovinud erakonnapoliitikast kõrgemale tõusta.

Lõplik selgus saabus 2012. aasta mais, kui Silver Meikar avaldas, kuidas ta erakonna heaks annetusi pesi ning prokuratuur kurikuulsa kriminaalasja lõpetamise määrusega päädinud uurimist alustas. Ajakirjandus nõudis Reformierakonnalt vastutuse võtmist mitte niivõrd annetuste, kuivõrd ebaausate tavade, valetamise ja poliitilise kontrolli kultuuri eest. Võib üksnes aimata, mida Meri oleks teinud või öelnud, kuid võib kihla vedada, et ta ei oleks piirdunud üldsõnaliste avalduste ning avaliku rahulolematuse kanaliseerimisele kaasaaitamisega.

Võimalik, et Meri oleks ette võtnud midagi tol hetkel liiga teatraalse või konfliktsena näivat, kuid kindlasti me ei peaks sellise arengu korral praegu üksmeelselt nentima Eesti poliitika kinnijooksmist, valikute ahenemist valiku puudumiseni, kaotatud kümnendit, seisakut. Ilves ei teinud midagi status quo’d häirivat ning vedas sellele positsioonile jämeda joone alla Reformierakonna teisel kriitilisel hetkel 2014. aasta kevadel, peaministri ning valitsuskoalitsiooni valimiseelsel vahetamisel.

Kahju. Oleks võinud paremini minna.