Eestist peab saama tööstusriik

Oleme aastaid elanud teadmisega, et Eesti on üks maailma edukamaid e-riike. Selline omamoodi tehnoloogiaparadiis, kust tuule tiibadesse saanud start-up’id koguvad laias maailmas üleüldise imetluse ja tunnustuse saatel investoritelt raha kokku.

Samas on probleem, kuidas tekitada (õpetada/välismaalt värvata) juurde tuhandeid uusi IT-töötajaid, mis kataks veidigi selle valdkonna kümnendi kõrgeimale tasemele kerkinud tööjõudefitsiiti. Kiiduväärt algatusega on välja tulnud majandusministeerium, kes tahab pilootprojekti raames anda viiesajale inimesele IT-ümberõpet. Tundub, et sellega võiks olukorrale veidi leevendust leida ja elu saab mõnusalt edasi veereda.  Aga elu ei ole üheülbaline, sealhulgas majanduselu. On aeg hakata IT-valdkonna kõrval ka muude majandusharude olulisust samaväärselt tähtsustama.

Selle aasta jaanuaris kirjutasid kõik väljaanded plaanitavast miljardiinvesteeringust Eesti metsatööstusesse. Viimati tekitas töötleva tööstuse valdkonnas toimuv ajakirjanduses säärast elevust 2001. aastal, kui Saksa autotootja BMW kaalus Eestit ühe oma uue tehase asukohamaana. Tollal sekkus asjaajamisse ka president Lennart Meri, kes saatis BMW kontserni juhatuse esimehele Joachim Milbergile Eesti majanduskliimat kiitva kirja. Mida on aga vahepealsel ajal tehtud, et siia märkimisvääseid tööstusinvesteeringuid meelitada?

Töötlev tööstus on Eesti suurim eksportiv tegevusala, hõlmates umbes 19% kõigist hõivatutest. Eesti Panga tööjõu- ja palgauuringu hinnangul vähenes töötleva tööstuse hõive 2016. aastal mõne tuhande inimese võrra, mis on osalt küll seletatav majanduse üldise arenguga, kus tööturg liigub innovatiivsema majanduse suunas, kuid ilmselt ka mitteatraktiivse tööstussektori ja tööealise elanikkonna väljarändega parematele jahimaadele.

Oleme jõudnud olukorda, kus edasiseks arenguks on vaja hullu ideed. Sama hullu ideed, millega eelmise kümnendi alguses kaotati ettevõtete tulumaks.

Majandusminister Kadri Simson on öelnud, et majanduse elavdamiseks tuleks hakata erisusi katsetama, mida seni valitsus pole teinud. Ühe erisusena on välja pakutud tulumaksu miiniumi tõstmist. Paraku soodustab see vaid sisetarbimist ning ei turguta olulisel määral ettevõtteid ega eksporti.

Samuti on räägitud sotsiaalmaksusoodustustest alustavatele ettevõtetele. Tõsi, see paneb omakorda raskesse olukorda meie pensionisüsteemi ja haigekassa. Küll aga peaks kaaluma selliste soodustuste tegemist sektorite kaupa.

Faktorid, mis soodustaksid nii kodu- kui välismaiseid tööstusinvesteeringuid on: pädeva oskustööjõu olemasolu, motiveeriv palgatase ning soodsate energiaressursside kättesaadavus.

Indrek Neivelt väitis juba 2014. aastal, et need ettevõtmised, mis ei suuda maksta vähemalt 800-1000 eurot kuus täiskohaga töötavale inimesele, ei ole ilmselt nelja-viie aasta pärast elus. Tema tookordse hinnangu kohaselt oli täiesti reaalne, et aastaks 2018 on siinne miinimumpalk 1000 eurot.

Miks mitte? See oleks võimalik, kui ühe meelitusvahendina maksaks riik siia investeerinud tööstusettevõttele palgatoetust, mis koos ettevõtte oma palgafondiga lubaksid töötajatele sellist palka maksta. Sarnane meede on meil isegi praegu olemas: töötukassa maksab tööandjale töötu töölerakendamise toetust. Eelmist valitsust võiks kiita ka 2016. aasta aprillis vastu võetud töökoha loomise toetuse kehtestamise eest. Tõsi, esialgu puudutab see määrus vaid Ida-Viru maakonda.

Niisiis, töötajale 1000 eurot kätte. Sellise lisavõimendi loomine väärika palga maksmiseks ning motiveeritud tööjõu tekkimiseks võiks tööstusinvestoritele silma jääda ning nende investeerimisotsuseid mõjutada.

Üks põhjus, miks BMW oma autotootmist siia ei laiendanud, oli tõenäoliselt piisava kvalifikatsiooniga tööjõu puudus. On ilmne, et meie vastavad õppeasutused ei valmista ette piisaval määral nõutava kvalifikatsiooniga tehnilisi spetsialiste ja oskustöölisi. Eestis õpetatakse maksumaksja raha eest erialasid, millest paljud kuuluvad nn hobihariduse valdkonda. Palju on kurdetud õppijate nappuse üle mis ajendab küsima, kas 33 kutseõppeasutuse ülalpidamine maksumaksja raha eest on üldse mõttekas.

Tuleks kaaluda kutsehariduse andmise osalist lahtiriigistamist. Ettevõtteid võiks õhutada ise looma oma spetsiifilistest vajadustest lähtuvaid koolituskeskusi, kus nad endale niiöelda õpipoisi programmi alusel pädevat tööjõudu ette valmistaks. Selleks peaks valitsus üle vaatama riikliku koolitustellimuse ning osa oma haridustoetuse rahast suunama otse vastavale koolitajast tööstusettevõttele.

Mõned aastad tagasi soovis tehnoloogiafirma Apple rajada Eestisse kuni miljard eurot maksvat serveriparki. Loodetud investeering jäi tegemata siinse kõrge energiamaksu, eelkõige elektriaktsiisi ja taastuvenergiatasu tõttu. Meil puuduvad soodustused elektrienergia suurtarbijatele, nagu näiteks Soomes või Rootsis.

Konkureerides oma lähinaabritega peame kehtestama suurtarbijatele energiatasude soodustussüsteemi. Lisaks peaks sellistele tarbijatele avama võimaluse oma isiklike energiatootmise võimaluste loomiseks. Tuleb kriitiliselt üle vaadata kõik piirangud ja bürokraatlikud takistused, mis ei võimalda energiasektoriga mitteseotud osalistel arendada oma taastuvenergia (tuuleenergia, päikeseenergia, geotermaalenergia) lahendusi.

Tõsi ta on, sellised ettevõtted nagu Skype, Transferwise, Pipedrive ning mitmed teised on tõestanud, et Eestis leidub tehnoloogilist potentsiaali ning mis eriti oluline, nende firmade edulood on kannustanud uusi üritajaid oma teadmisi, aega ja sääste sellesse valdkonda panustama. Samas peame tunnistama, et erinevalt meist on Soome suutnud enda juurde meelitada nii Saab-Scania kui Mercedes-Benzi tootmisharud. Mõni kuu pärast Eestile äraütlemist teatas Apple, et rajab andmekeskused Taani ja Iirimaale ning investeerib sinna kokku 1,7 miljardit eurot.

On aeg hakata mõtlema ja tegutsema selle nimel, et lisaks e-paradiisi imagole hakkaksime kujundama Eesti, kui kvaliteetse tööstusriigi mainet.